"Madame Bovary" Gustave Falubert (2)

Antsla Gümnaasium




GUSTAVE FLAUBERT
„ Madame Bovary ”
Merili Miliste
12.a
Uurimus



Juhendaja:
Õpetaja Iri Reile

Antsla 2008
Sisukord
2. Autorist 3
Gustave Flaubert 3
(12.detsember – 8.mai 1880) oli prantsuse proosakirjanik. Eriti on tuntud tema realistlik romaan „ Madame Bovary” ja ta piinlikult hoolikas pühendumus raamatu stiilile, mille parimaks näiteks on tema lõputu „parima sõna” ja puhta kunsti otsing. (1) 3
2.1 Iseloom 3
3. Elulugu 4
4. Gustave looming 6
4.1 Väärib lugemist: 6
4.2 Väärib vaatamist: 6
4.3 Väärib külastamist: 6
5. Madam Bovary loomine 6
7. „Madam Bovary lühikokkuvõte 7
8. Tegelaskonna iseloomustus: 9
8.1 Arvamus: 10
9. Lisad: 10
10. Kasutatud kirjandus: 11

2. Autorist

Gustave Flaubert

(12.detsember – 8.mai 1880) oli prantsuse proosakirjanik. Eriti on tuntud tema realistlik romaan „ Madame Bovary” ja ta piinlikult hoolikas pühendumus raamatu stiilile, mille parimaks näiteks on tema lõputu „parima sõna” ja puhta kunsti otsing. (1)

2.1 Iseloom

Flauberti iseloomu on kirjeldatud mitmeti. Ta oli uje, kuid samas äärmiselt tundlik ja samas ülbe. Sama vastuolulisus märgib ka tema isiksust: ta oli lapsepõlvest saati ebakindla tervisega ja äärmiselt neurootiline. See priske hiiglane oli tegelikult inimpõlgur ja elust tülgastunud. Tema vihkamine , mis algas lapsepõlves, arenes peagi maaniaks.
Gustave Flaubert oli tõepoolest ebaisikliku kunsti vaimustunud kuulaja . Tema arvatesoli patt, kui autor laseb oma olemasolu ainult aimatagi, kui mõnes reas, mõnes sõnas vilksatab kas või osake tema arvamusest, tema kasvatuse õrn varigi. Kirjanik peab olema tõsiasjade peegel , kuid niisugune, mis tagasi peegeldudes annab neile selle defineerimatu, ütleksin, et peaaegu jumaliku sära, mis ongi kunsti olemus.
Flauberti imetlejad kiidavad tema „sisemist silma”, tema oskust luua keele abil sisendusjõuliste piltide liikuv jada- ja tõepoolest paneb lugedes imestama, et juba ammu enne filmikunsti leiutamist arendas kirjanik välja stseenide vaheldumise, rütmilise visualiseerimise, montaaži- ja napi dialoogi tehnika. Samas on tema proosa nii meloodiline ja tõusva pingega, et täidab edukalt ka filmimuusika rolli. Flauberti lugemist võiks võrrelda kirjandusliku kinoskäiguga. Madame Bovary on Flauberti võib-olla kõige parem, kindlasti kõige kuulsam teos. Ta lahendab seal ülesande, mille püstitasid täie järjekindlusega alles hilisemad kirjanikud . Kirjeldada”normaalsust”, lihtsate inimeste ja tagasihoidlike naabrite elu nii, et tuleks ilmsiks selle sisemine dramaatika . Kui küsiti, kes peitub igatseva ja õnnetu Emma taga, vastas Flaubert napisõnaliselt: „Madame Bovary, cest mui”- mina ise. (1)

3. Elulugu

Flaubert sündis Ülem-Normandias Rouenis, Croissetsi mõisas. Ta isa, kes sai Dr. Larivieri prototüübiks romaanis „Madame Bovary”, oli Rouenis kirurg, ema pärines ühest vanast Normandia perekonnast. Flaubert sai hariduse kodulinnas ja ei lahkunud sealt 1840. aastani, mil ta läks Pariisi õigusteadust õppima. Flaubert oli nooruses täis elujõudu ja ujedat sarmi, entusiastlik , kuid ilma ambitsioonideta.
Flaubert armastas maaelu ja Pariis oli talle äärmiselt ebameeldiv. Ta tutvus Victor Hugoga ja 1840. aastal reisis ta Püreneedesse ja Korsikale. Naasnud Pariisi, raiskas ta oma aega unistades, elades aristokraatlikult. 1846 hülgas Flauber Pariisi ning õpingud ja asus Roueni lähedale Croissetsse, kus ta elas koos emaga. See mõis, Seinei kaldal asuv imeilus maja, sai Flauberti koduks kogu ülejäänud eluks. 1846. aastast kuni 1854. aastani oli tal armulugu luuletaja Louise Coletga, Flauberti kirjad naisele on säilinud siiani. Siiski on see vaid üks episood kirjaniku elus, kes kunagi ei abiellunud. Ta tähtsaim sõber sel perioodil oli Maxime Ducamp, kellega Flaubert reisis 1846. aastal Suurbritanniasse ja 1849 Kreekasse ning Egiptusesse. See reis jättis talle sügava mulje. Alates sellest ajast, vältimaks juhuslikke sattumisi Pariisi, ei lahkunud ta enam Croissetst.(4)
1849. aasta septembris kirjutas Flaubert „Püha Antoniuse kiusatuse”, mida peab meistriteoseks, ja luges selle ette Louis Bouilhetle ja Maxime du Campile, lubamata neil vahele segada või soovitusi anda. Pärast lugemise lõpetamist käskisid nad Flaubertil kirjutatu tulle visata , kuna see olevat lootusetu ja korratu.
Aastal 1850 alustas Flaubert „Madame Bovary” kirjutamist, tehes seda viis aastat. Romaani trükiti seeriatena 1856 . aastal (eesti keeles 1934), tuues autorile kohtuasja (teda kahtlustati ebamoraalsuses), kuid ta tunnistati kohtus süütuks. Kui „Madame Bovary” koguteosena ilmus, sai see sooja vastuvõtu osaliseks . 1858. aastal külastas Flaubert Kartaagot, et koguda materjali uue romaani, „Salambo”, tarvis.
Järgmisena võttis Flaubert uurimise alla kaasaegsed kombed ning kasutas oma mälestusi lapsepõlvest ja noorusest, kirjutas romaani „Tundekasvatusest”. See avaldati 1869(eesti keeles 1972).Selle ajani oli Flaubert era- ja tööelu võrdlemisi õnnelik, kuid peagi tabas teda ebaõnn. 1870. aasta sõja ajal okupeerisid Preisi sõdurid kirjaniku maja. Flauberti parim sõber suri, 1872 kaotas kirjanik ema ning ta olukord muutus väga raskeks. Flaubert nautist haruldast intiimsõprust George Sandiga ja vahel kohtus ta Pariisi sõpradega nagu Emile Zola ja Ivan Turgenev, kuid miski ei peletanud Flauberti kurbust ja melanhooliat. Ta ei lõpetanud siiski kirjutamist, töötades sama intensiivselt ja põhjalikkusega. „Püha Antoniuse kiusamine ”, mille katkendeid oli avaldatud juba 1857, saadeti lõplikult trükki 1874 . aastal. 1877 . aastal avaldab Flaubert pealkirjata jutukogu „Trois contes” ehk kolm lugu. Kirjanik veedab ülejäänud elu, nähes vaeva satiiri kirjutamisel , naerdes kasutuid teadmisi ja keskpäraseid inimesi, kuid see jäi lõpetamata. Romaan on sünge ja segadusse ajav ja sai peakirjaks „Bouvard ja Pecuchet” Flaubert pidas seda oma meistriteoseks.
Flaubert vananes kiiresti ja ta suri 8.mail 1880. Ja suri ajurabanduse tagajärjel. Kirjanik maeti pere hauaplatsile Roueni surnuaeda. (1)

4. Gustave looming

Noormees alustas kirjutamisega juba kooliajal, inspireerituna suures osas armastusest temast kümme aastat vanema abielu naise Elisa Schlesingeri vastu. Esimesed alates 1836. aastast kirjutatud jutustused olid tugevasti mõjustatud imetlusest Goethe ja Hugo loomingu vastu. 1838. aastal alustas ta romaani „Ühe hullu memuaarid ”, sellele järgnesid „November” ja „ Tundekasvatus ”. (2)

4.1 Väärib lugemist:

„Madame Bovary”. Provintsikombed. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn 1985
„Tundekasvatus”. Ühe noormehe lugu.Tõlkinud Paul Viires. Tallinn 1972
„Kolm juttu ” Püha Antoniuse kiusamine. Tõlkinud Tatjana Hallap, Tiiu Kaldna, Anu Lõun (2)

4.2 Väärib vaatamist:

Madame Bovary ; Madame Bovary ja tema armukesed (2)

4.3 Väärib külastamist:

Musee Flaubert, Flauberti sünnimaja ja meditsiiniajalooline muuseum Rouenis, Bovary galerii Roueni lähedal. (2)

5. Madam Bovary loomine

„Kui sa meid ei kuula, häbistad sa end ja debüteerid segase teosega , isegi selle stiil ei suuda tagada vajalikku tähelepanu.” Niimoodi kirjutab imetletud autorile tema hea sõber ja palub usaldada talle äsjavalminud romaani lühendamine, muutmine ja ümbertegemine. Sest nii ekstravagantsel, lobasuisel, provotseerival ja kohati ebamoraalsel kujul, nagu raamat tema looja töölaualt lahkus, ei saavat seda mingil juhul avaldada. „Ära karda”, jätkas sõber, „pane operatsiooni ajaks silmad kinni ja usalda mind.” (5)
Sõbra nimi oli Maxime Ducamp, kirjaniku oma Gustave Flaubert, ja kõnesolev käsikiri, milles autor midagi ei muutnud, kandis pealkirja „Madame Bovary”. Aastanumbriks oli 1856. Flauberti versioon ilmus sama aasta sügisel järjejutuna ja prohvetliku Ducampi ennustused läksid täide. Teos tekitas skandaali, autor kaevati siivutuste pärast kohtusse, publik oli nördinud ja kriitikute arvamused vastandlikud. Ikka ja jälle korrati Ducampi etteheidet, et romaan sisaldab liiga palju üleliigseid tiraade, mis teevad selle loetamatuks. Ja siis see kummaliselt ebaväärikas peategelane- mingi provintsidaamike oma liialdatud unelmatega.
Ja siis see autori ebaharilik tagasihoidlikkus ! Kusakilt ei saa aimu , kuidas ta inimestesse ja kirjeldatavatesse sündmustesse suhtub, ta hiilib vastutustest kõrvale, ei anna nõu ega hoiata- see oli harjumatu. Lugejad armastasid galantseid seiklusi, mis lõppesid vooruslike hüvitamise ja paheliste karistamisega , nad ei kiitnud heaks kirjaniku ehmatavat neutraalsust. Flaubert võitis kohtuprotsessi ja raamat võis ilmuda. Väike hulk kirjandussõpru taipas teose väärtust, kiitis ja soovitas seda lugeda. Ja raamatu menule aitas loomulikult kaasa ka skandaal . Aga armastasid seda ainult vähesed. Nemad taipasid, et Madame Bovaryga algas kirjanduses uus ajastu. Nüüd polnud enam tähtsad ideaalid, võimalikult uskumatud seiklused ega üliinimlikud kangelannad ja kangelased, vaid tegelikkus. Ja kuigi see võis olla sünge ja argiline, oskas tõeliselt suur kirjanik kirjeldada seda nii, et pinge kasvas iga leheküljega. (2)

7. „Madam Bovary lühikokkuvõte

Raamat „Madam Bovary” on romantismi esindav teos. Mille tunnusteks on tundeelu, subjektiivsuse ja individualismi rõhutamine, idealism, fantaasia , vabaduse ja looduse ülistamine, melanhoolia ja religioossus.
Noor Emma lõpetas äsja kloostrikooli ja kasulik partii ongi kohe ootamas. Maa-arst Charles Bovary on lesk ja elab hästikindlustatud elu. Ta tutvus Emmaga, kui ravis neiu isa. Nüüd palub arst naise kätt. Charles on armunud, Emma aga mitte. Aga kaasavara tal ei ole ja seega ei jää muud üle. Emma suudab elu doktoriprouana ette kujutada küll ja jääb nõusse.
Aga juba üsna pea kahetseb ta seda sammu. Flaubert annab mõista, et pulmaöö oli Emma jaoks õudne. Ka muidu on ta oma uues elus kibedasti pettunud . Mitte midagi ei toimu. Emma istub igavas kolkas, peab hoolitsema mehe eest, keda ta ei armasta, toob tütre ilmale, aga elu sisuks selleks ei piisa. Ta põgeneb unistustesse. Emma loeb romaane, kus räägitakse tunnetest ja elatakse armastuse nimel, ja teda haarab ängistus, et ta ise sellisest maailmast osa ei saa. Fantaasia võtab tema üle võimust. Advokaadiabilise Leoni arglikele lähenemiskatsetele suudab Emma veel vastu seista. Aga kui uus mõisahärra talle külge lööb, algab kuum armuseiklus. Naine on õnnelik. Lõpuks on kire oivaline poeesia leidnud koha ka tema elus. Afäär lõpeb halvasti. Kui Emma rohkemat tahab ja armukest üheskoos põgenema õhutab, jätab mees ta maha. Vaeseke kukub kokku, jääb haigeks ja tõuseb alles mitme kuu möödudes tänu abikaasa hellale hoolitsusele taas jalule.
Kuid Emma ei leia tagasiteed abikaasa juurde. Ta kohtab taas Leoni ja seekord võidab Eros. Neist saab armastajapaar. Nad kohtuvad korrapäraselt läheduses asuvas linnas, lähevad hotelli ja hõljuvad õnnepilvedel. Nende armuühendus oli pigem Leoni õrnem pool. Emma oskas kiresosinaid ja suudlusi niimoodi ühendada, et Leon andus talle ihu ja hingega. Vahekord puruneb salatsemise, valede ja hirmude tõttu, aga ka sellepärast, et aastatelt noorem Leon ootab elult enamat, kui armusuhet abielus naisega. Emma on teinud kõik, et muuta oma unistused tõelisuseks, aga ta ei suuda anda neile kindlalt alust ega tulevikku. Unistused haihtuvad olematuuse. Emmal on suured võlad kaasas, mis tõttu tahetakse kogu tema ja mehe vara ära võtta. Emma ei suuda sellega leppida, ja ei oska mehele sellest kuidagi rääkida, ta tunneb end kõigi poolt hüljatuna, tappes end mürki võttes. Naise surma tõttu on Charles meeleheitel, ta leiab naise armastuskirjad teistega, mis teeb väga haiget. Mees on muserdunud ja pettunud, lõpuks sureb ka tema meeleheitlikult.
Ma arvan, et autor tahab selle teosega tõestada seda, et kunagi ei tohi midagi teha kiiruga ning tagajärgedele mõtlemata. Raamatus on selgesti välja toodud naise elu, kes abiellus armastuseta. Ja kuna mehe Charlesi elu oli ka kiire tänu töökohale, ei suutnud ta naisele pakkuda seda, mida viimane ootas. Vaene mees ei saanud arugi , et oli midagi valesti teinud, tema usaldas naist pimesi, ja sai enda vitsad kätte.

8. Tegelaskonna iseloomustus:

Emma- Charlesi väga kena naine. Ta oli kangekaelne , nõudis ja ootas elult palju. Vihkas üksindust, igavust ja üksluisust. Ei armastanud enda abikaasat, teda vaadates nägi ta kaltsakat ja mitte midagi ütlevat meest.
Charles- Emma abikaasa. Väga abivalmis ja heasüdamlik vaikne mees. Pühendas ennast arstitööle, isegi rohkem, kui enda abikaasale.
Leon- Emma armuke , kes oli naisest aasta noorem. Kahepalgeline mees, kes mängis Charlesi silma all ustavat ja abivalmis sõpra.

8.1 Arvamus:

Alguses, kui raamatu kätte võtsin ja olin lugenud 10 lehte ei saanud ma mitte midagi aru. Tekst oli sisutu ja segane, edasi lugedes hakkas põnevus kasvama ja lõpuks oli nii, et ei saanudki raamatut käest panna, sest uudishimu, mis edasi juhtub oli suur.
Hiljem autori kohta lugedes sain teada, et Gustave Flaubert ongi selline, kes kasvatab enda teostes põnevust iga peatükiga.
Soovitan raamatut lugeda, neil kellele meeldivad romaanid ja kasvava põnevusega raamatud.
Ma arvan, et ka tänapäeval võib midagi sellist ette juhtuda, mida autor püüdis edasi anda. Palju abielluvad raha, varanduse või kiusu pärast, nagu Emmagi. Ta ei jäänud lihtsalt muud üle, sest kaasavara tal ei olnud, ja arsti pakkumine tundus tol hetkel ideaalne.

9. Lisad:

Madam Bovary ja Charles

Gustave Flaubert (6)

10. Kasutatud kirjandus:

1. http://wikipedia.org/wiki/Gustave_Flaubert
2. Raamat 50 klassikut , Barbara Sichtermann ja Joachi Scholl
3. http://raamat.epl.ee/index.php?raamat=54
4. http://www.miksike.ee
5. http://teeba.blogspot.com/2005/02/madame-bovary.html
6. http://content.answers.com/main/content/wp/en-commons/thumb/8/8d/200px-Gustave-Flaubert2.jpg