Mänguks saame nimetada ka rituaalseid toiminguid, kauneid kunste ja sporti, mis sisaldavad arendavaid, kasvatuslikke, sotsiaalseid ja harivaid aspekte ning võistluslikku momenti. Järelikult on mäng mõttekas tegevus ja igal mängul on mingi tähendus. Mängima õppimine on lapse arenemiseks hädavajalik. Arenedes liigub ta üha kergemalt mängult raskemale, kuni jõuab täiskasvanute päris-mängudesse, mille reeglid ja nõuded on palju keerukamad. Inimene mängib kogu elu ja üks mängu vorme on kindlasti õppimine. Siinkohal tekkiski mõte, et kõnekäänu elukestvast õppest võiks asendada: inimene mängib kogu elu, sureb aga ikka rumalana. Huizinga vaatleb ka mängu rolli inimkonna ajaloo eri ajastutel, selle osakaalu ja tähtsust erinevates kultuurides. Mõistes ajastu olemust, suudame paremini mõista ka mängu osatähtsust ja mõju meie kultuuri ja ühiskonna kujunemisele ning omakultuuri arengule. Mäng on omane igale ajastule
· Motiveeritud, vaba ja spontaanne tegevus · Reeglid · Tõelised tunded, rahulolu rõõm 3. Klassikalised mänguteooriad. Aristoteles- pinget maandav ja hinge puhastav, meelelahutust ja lõbu pakkuv tegevus. J. Loeke- spetsiifiline laste meelelahutus ja vaba aja veetmise võimalus, mis pakub lastele palju arendavat. J. Rousseau- looduse poolt kaasa antud meeli ja füüsilisi võimeid arendav tegevus. Fr. Schiller- mõiste `mängutung` , psühholoogiline mõju inimesele ( Inimene mängib ainult siis, kui ta on inimene tõelises tähenduses) H. Spencer- ülejääva energia teooria. S. Hall- mänguline käitumine pärilikkuse poolt määratud, kulgeb vastavuses in. arengulooga ( ülekordamise teooria)- mängud järgnevad üksteisele suhteliselt püsivatel vanusejärkudel, sisu vastab päritud tegevusele, funktsioon on vabastada liik nendest jääkidest. K. Groos- eluks ettevalmistamise teooria 1. eksperimentaalne funktsioon- motoorsed,
sisemuses. Näiteks tüdruk, kes oma olemuselt on rõõmsameelne toob kaasa positiivse pöördumise tema poole, sellega kinnitame tugevamalt veel tema usaldust, et taoline käitumine väärib tunnustust. Koos sellega tugevneb tema eneseusaldus ja ta katsub sagedamini nii käituda, ta on usaldavam kui laps, kellel pole niisugust usaldust tekkinud. Individuaalsete erinevuste hulk suureneb, kui inimene kasvab. Normaalne laps läbib samad arengutähised peaaegu samaaegselt teistega, sest paljud lapsepõlves toimuvad muutused on seotud aju ja keha baasilise küpsemisega. Aastate jooksul koos mõtlemise arenemise ja individuaalse kogemuse lisandumisega, mõjutustega elukeskkonnalt kujuneb välja, ainukordsus, mida mõistetakse inimeste erinevusena üksteisest.
(kõlbelist) alaarengut. George Steineri arvates on praeguse hariduse ning kultuuri valitsev joon mälu kõhetumine. Traditsioon, mille järgi teati olulisi tekste peast, katkes siis, kui koolist kaotati tuupimine. Kui meil pole, mida meenutada, on meie siseelu vaene. XX sajandi haridusreformijad sellele ei mõelnud, kirjutab Toomas Paul (2009) oma raamatus "Seitse sabasulge. Katse kirjeldada inimeselooma". Inimese liigitunnus on vaimsus. Inimene on sündides vaimselt tühi, ütleb Uku Masing. Peeter Põllu määratluse järgi ongi kasvatuse ülesanne see tühjus täita, tõsta inimene vaimuilma, anda talle juurde seda, mis tal sünnipäraselt puudub. Inimese loomus on läbi aegade samaks jäänud ning samaks on jäänud ka kasvamise ja kasvatuse seosed. Käesolev raamat tutvustab lugejale klassikalise ehk traditsioonilise pedagoogika unustatud ja vanaks kuulutatud seisukohti, mis tegelikult ei vanane.
teadusvaldkondadele. Kirjanduse autonoomsuse rõhutamiseks tõstetakse esile kirjanduse kriitilisus. N. Frye 1 järgi valitsevad igas ühiskonnas vabaduse ja pühendumuse tendentsid ning nendevahelises pingeväljas tekivadki kunst ja kirjandus, mis ühtlasi peavad seda pinget leevendama. Pühendumuslik alge on säilitav, konservatiivne, tsiviliseeriv, ebakriitiline, autoriteete tunnustav, lojaalsust tähtsustav. Inimene peab aktsepteerima oma kohta ühiskond. Seda alget sümboliseerivad kirik, riik ja ühiskond. Vabadusealge on uuenduslik, utoopiline, agressiivne, tulevikku suunatud, idealiseeriv, autoriteeti võib vabalt valida. Vabaduse mänguväljaks on ülikool. Kirjandus ja kunst leevendavad binaarset pinget ning annavad meile lõpliku kogemuse maailmast. Aga kirjanduskriitika, mis on tänapäeval politiseerunud, peaks võtma kirjandusteksti ajaloolise dokumendina. Kirjanduses
heideggerlik kriitika. 9. Aristoteles. Kunst kui jäljendamine? Plotinose vaated kunstile. 10. Keskaja filosoofia peamised probleemid. Augustinus. AquinoThomas. 11. Pime keskaeg. Keskaja rehabiliteerimine. Annaalide koolkond. 12. Kunsti roll keskajal. Keskaja ja tänapäeva elutunnetuste erinevus. Umberto Eco. 13. Heideggeri huvi kreeka mõtlemise vastu. Kunsti päritolu. 14. Foucault huvi antiikeetika vastu. Foucault endahoole kontsept. Inimene kui kunstiteos. 15. Uusaja filosoofia. Empirism ja ratsionalism. 16. Uusaja alguse esteetika kui antiikideede kordus. Baumgarten, Meyer jt. 17. Vico kui esimene uusaegne kunstifilosoof. Vico ja Hegeli kunsti ja ajaloomõistmise erinevused ja ühisjooned. 18. Hegeli ajaloofilosoofia ja vaated kunstile. 19. Kanti nn koperniklik pööre filosoofia ajaloos, selle tunnetusteoreetiline mõju. 20. Kanti kunstifilosoofia puudused ja mõju. 21
mis oskuste süstemaatilise arengu protsessi tulemusena väljenduvad talen- dis ehk vilumuses mingis valdkonnas. Andekus tähendab tema tõlgendu- ses inimese kõrgel tasemel loomupäraseid võimeid vähemasti ühes – kas intellektuaalses, loomingulises, sotsiaalses või sensomotoorses – valdkon- nas, mis asetavad ta oma eakaaslaste hulgas tipmise kümne protsendi hulka. Talendiks nimetab ta süstemaatiliselt arendatud võimeid, oskusi ja tead- misi, mille tulemusena inimene asetub inimtegevuse mingi valdkonna 10 Mis on andekus tipmise kümnendiku hulka. Talendi arengut mõjutavad katalüsaatorid on 1) isiksuslikud (isiksuseomadused ja eneseregulatsiooni oskused), 2) kesk- konnast tulenevad (seotud miljööga, vanemate, õpetajate või kaaslaste mõ- juga või näiteks spetsiaalsete ande arendamise programmidega või sünd-
Kuid just teadvus on väga suuresti seotud inimese vaimse eksisteerimisega. Nii et uue teadvuse seisundiga kaasneb inimesel uus olemine Universumis. Põhilisteks tunnetuse liikideks on ruumi-, aja-, reaalsus-, välja- ja eufooriataju. Nende taju liikide kombinatsioonil tekibki käsitletav väga eriline teadvuse seisund. Käsitletav teadvuse seisund on väga sarnane sellise seisundiga, mida kogetakse surmalähedastes kogemustes. Need esinevad siis, kui inimene on mõne haiguse või ränga trauma tõttu sattunud kliinilisse surma. Surmalähedased kogemused on ühed juhtumid, milles avaldub käsitletav eriline teadvuse seisund. Holograafia – sisaldab pildimaterjale kaunist ja säravast Universumist. Tegemist ei ole käsitletava üldise teose illustratsiooniga, vaid antud valdkond omab kindlat ülesannet ja mõtet. Esitletavad fotod annavad Universumist visuaalset informatsiooni. Näiteks kui füüsika
Kõik kommentaarid