Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega(skisofreenia, jälitusmaaniad). Kurb- naljakas tõsiasi on seegi, et suur kirjanik pidas end teatud haigushetkedel Poola kuningakski. Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Ja kui keegi mõistakski, ehk peaksime tedagi omamoodi hulluks, veidi nõdrameelseks oma piiritus isamaa- ja loodusarmastuses, isegi enesehaletsemises? On olnud ainult üks Juhan Liiv ja vaevalt tuleb teist samasugust inimest kunagi veel. Meie võime üksnes lugeda tema teoseid ning neid ka enda hingeeluga põimida. Siin referaadis on püütud kõigepealt panna kirja Juhan Liivi eluetapid, mis mõjutasid kirjaniku
Luuletuses ,, Kui tume veel kauaks ka sinu maa" on aru saada, kuidas luuletaja on püüdnud samastada ennast isamaaga ja püüdanud mõista kodumaa muret ja kannatusi. Tundub nagu ta hinges oleks suur ängistus, ta tunneb ennast väga rõhutud ja teda vaevab suur mure. Aga kas ta suudab sellest tundest vabaneda ja eluga edasi minna, ei tea ta isegi. ,,Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda, kui enam ei jõuaks, ei jõuakski sa su soovide siniranda," Juhan Liivi luule on sünge ja isegi kurb. Ta luuleread on täis suurt valu ja sügavaid tundeid. Nii paljudes värssides on tunda mehe üksindust. Läbi isamaa luule käisid pidevad eneseotsingud. Ta ei suutnud endale leida siin maailmas kohta. Liiv tundis, et keegi ei armastanud teda ja ta ei olnud kusagil oodatud. Mina leian, et kui sa ise ei suuda ennast armastada ei saa seda teha ka keegi teine. Luuleridades ,,isamaale" on kõigil inimestel, asjadel ja tegevustel oma kindel koht või inimene, kes
4) Minus tekitab see luuletus kurbust ja haletsust Juhani vastu. Ta oli nii nukker ja masenduses ning ta ei saanudki kogeda tavalisi elukogemusi (pulmad, laste saamine) oma haiguste pärast, ning see paneb mind talle kaasa tundma. Üldhinnang isikuluulele Liivi isikuluulet on kergem mõista, sest sellega on end parem seostada. Paljud inimesed loevad luulet sellepärast, et leida iseenda tunnuseid luule seest ning Juhan Liivi isikuluule võimaldab seda. Ta kirjutab paljudest erinevatest teemadest ning näiteks lähedase surmaga (‘’Emale’’) suudab iga inimene vähemalt üks kord elus seostada ning ehk leiame me ka ennast ja enda emotsioone Liivi luulest.
ja palju riidu ka, nii palju, palju valu, - oh issand, halasta! Must lagi on meie toal ja meie ajal ka: ta nagu ahelais väänleb, kui tema saaks kõnelda! Eesti Vabariigi 91. aastapäeva eel tasub esimese ärkamisaja poeedi Juhan Liivi luulet taas lugeda. Tema isamaaluules on kõike, mida eesti rahvas läbi sajandite on mõelnud endast, oma rahvast ja riigist. Selles on oma isamaa ilu ülistamist, palavat armastust tema vastu, koduigatsust ja valgusepüüdu. Üks hommik tuleb Üks hommik tuleb, millal enam hunt ei kisu, ei karu murra ega madu nõela, vaid millal tõendatakse Eesti õigus ja millal häbiasi pole Eesti au.
2. Loodusluule Juhan Liivi elu ei olnud kerge, ometigi on eesti kirjandus saanud temalt hindamatu kultuuripäran-di luuletuste ja juttude näol. Ühte tema luulezanrit loodusluulet tahan siinkohal ka põhjaliku-malt käsitleda. Miks just loodusluulet? Nimelt seetõttu, et olen isegi kiindunud Eestimaa kaunisse loodusesse ning Juhan Liivi loodusluule, mis on ühtaegu nukker ja luuleline, suudab anda edasi reaalsuselähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest. Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda äääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu või-malus viibida maalilises koduümbruses. Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasu-gustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti
Loodus Juhan Liivi luules Ehkki Liivi elu ei olnud kerge, üksindus ja skisofreenia mõjusid talle laastavalt, suutis ta leida endale muu ''kaaslase'' peale inimeste, kellega ta oli väga lähedases suhtes looduse. Kuna Juhan Liivi lapsepõlv möödus Peipsi-äärses külakeses, siis kiindus ta juba varakult maalilisse Peipsi järve ja veekogude kiindumus väljendub rohkesti ka tema luules : Vaikne, peegelsile järv, kuis nii ilus oled sa! Taevasinine su värv, ühte sulab taevaga! Armas on su voode vilu,
Valu, mis jälitab terve elu Juhan Liivi autobiograafiline luule Liivi autobiograafilist luulet võib leida nii armastus-, isamaa- kui ka loodusluules. See on kunst, mida peab oskama ridade vahel lugeda. Sõnasepa poolt kirja pandud read on tõetruud ja realitlikud, maalides niimoodi lugejatele pildi tema elust. Liiv on paljud oma luuletused kirjutanud ja pühandanud just oma armsamale, Liisa Goldingule. Samuti on suur roll luuletustes tema emal. Sõnasepa luuletustes on palju viiteid kurva lõpuga armastusloole.
Kõik kommentaarid