Vana-Rooma ajalugu kokkuvõte (1)

Vana- Rooma

• Rooma riik ehk Vana-Rooma oli vanaaja riik, mis sai alguse Rooma linnast Itaalias Latiumis.
  
• Roomlased vallutasid kõigepealt Itaalia ning seejärel enamiku teisi Vahemere-äärseid alasid.
  
• Rooma riigi territoorium oli suurim Traianuse valitsemisajal (98–117), mil impeeriumi alla kuulusid peale Itaalia ja Vahemere saarte ka Britannia (Inglismaa), Gallia (Prantsusmaa, Belgia, Holland , Luksemburg, Šveits, osa Saksamaast), Hispaania , alad lõunapool Doonaud (Baieri, Austria, Ungari, Albaania , Bulgaaria, Serbia , Horvaatia, Sloveenia ), Daakia ( Rumeenia ), Makedoonia, Ahhaia (Kreeka), Väike- Aasia , Mesopotaamia ja Armeenia (Türgi, Iraan , osa Iraaki , Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan), Süüria ja Juudamaa (osa Jordaaniast, Süüriast, Liibanonist ja Iisraelist) ja kogu Põhja-Aafrika rannik ( Maroko , Alžeeria, Tuneesia , Liibüa ja Egiptus ).
  
• Alates 2. sajandist hakkas Rooma riigi territoorium naaberriikide ja -hõimude pealetungi tagajärjel pidevalt vähenema.
  

• Kuningate ajajärk (753–510 eKr) oli Rooma linnriigi kujunemise aeg.
  
• Riigi eesotsas oli rahvakoosolekul valitud kuningas (rex). Pärimuse järgi valitsesid Roomat seitse kuningat, kellest ajaloolisteks saab pidada vaid kolme viimast etruski niinimetatud Tarquinuste dünastia kuningat.
  
• Etruskide ülemvõimu ajal arenes riik jõudsalt; kuningavõim muutus päritavaks.
  
• Vanemate nõukogusse (senatisse) kuulunud mõjukate perekondade peadest kujunes aja jooksul patriitside aristokraatia . Patriitsiperekondadest väljapoole jäi lihtrahvas (plebeid).
  

• Vabariigi ajajärk kestis aastast 510 eKr aastani 30 eKr või aastani 27 eKr.
  
• Kuninga asemel sai võimukandjaks kaks valitavat Konsulit. Konsulid juhatasid sõjaväge. Reaalse ohu korral anti võim kuni kuueks kuuks diktaatorile.
  
• Vabariigi varasemat ajajärku iseloomustas plebeide ja patriitside vaheline võitlus. Hortensiuse seadus (287 eKr) kaotas patriitsid ja plebeid kui omaette seisused. Kuid Rooma vabariik ei muutunud demokraatlikumaks, tekkis uus aristokraatia nobiliteet, kes hoidis reaalset poliitilist võimu enda käes.
  

• 4. saj keskel eKr ajasid roomlased Lõuna-Latiumist välja sõjaka volskide hõimu ja lõid latiinide hõimudega liidu. Gallide uue invasiooni oht soodustas latiini liidu tugevnemist. Liitlased polnud rahul Rooma ülemvõimuga ja 340. a eKr puhkenud Latiini sõjas nõudsid nad, et üks konsulitest ja pooled senaatorid valitaks liitlaste hulgast. Ladina liit saadeti laiali ja endised liitlased pidid alistuma Roomale. gallide sissetung ; Ootamatu tagasilöögi andis Rooma võimsuse kasvule gallide sissetung aastal 387 eKr. IV sajandi algul e.u.a. sööstsid Po jõe orust Etruuriasse gallid . Läbinud Etruuria , ründasid nad Roomat. Aastal 390 e.u.a. purustasid gallid Rooma armee , ja vallutanud elanike poolt maha jäetud Rooma, purustasid selle peaaegu tervenisti. Pärimus kõneleb, et ainult väike salk noorukeid varjas end Rooma ligipääsematus linnuses Kapitooliumis. Gallide katse vallutada Kapitoolium rünnakuga ei õnnestunud. Siis asusid nad selle piiramisele. Kord öösel hakkas nende väesalk ettevaatlikult üles ronima mööda järsakut Kapitooliumi nõlva. Gallid liikusid nõnda vaikselt , et keegi ei kuulnud neid. Ühel gallil õnnestus pääseda isegi päris üles. Kuid samal hetkel tõstsid hirmsat kisa haned , kes olid pühendatud jumalatar Junole ja asusid seetõttu Kapitooliumi templis. Roomlased ärkasid ja paiskasid kuristikku kogu gallialaste väeüksuse.(Siit ongi pärit väljend "Haned päästsid Rooma".) Saanud roomlasilt määratu suure lunaraha , 1000 naela¹ kulda, lahkusid gallialased. Kuid veel hiljemgi ründasid nad mitmel korral Rooma territooriumi, kuid neil ei õnnestunud enam vallutada linna. Peale Rooma purustamist gallide poolt ehitati ta uuesti üles ja kindlustati tugevasti.
  

• Kui samniidid hõivasid Kampaania ja Capua linna, pöördusid sealsed elanikud abi saamiseks roomlaste poole. Sellest kasvas välja esimene samniidi sõda, mis kestis 343 – 341 aastani e.m.a. Ja lõppes Rooma võiduga. Roomlaste tugevnenud positsioon võimaldas neil end paremini sisse seada Kampaanias, kuid see viis uue samniidi sõjani. 327 – 304. Võitlus oli tasavägine, esialgne edu asendus raske lüüsaamisega. Rooma suutis end koguda alles peale täieliku ümberkorraldamist ja vägede reorganiseerimist. Samniidi föderatsioon jäi püsima ja Rooma sõlmis sellega lepingu. Kolmas samniidi sõda puhkes Gallia ja etruskide vägede invasioonist Rooma piiride taha, mida kasutas kohe ära ka samniidi föderatsioon. Raskeim ja tähtsaim sõda, mis Rooma pidas IV sajandil ja III sajandi algul e.m.a., oli sõda samniitidega. See algas rikka ja viljaka Kampaania maakonna pärast ja jätkus vaheaegadega a.327 kuni 290 e.u.a. Sõja algul elasid roomlased üle raske lüüasaamise. Samniidid piirasid Rooma armee metsaga kaetud Caudiumi kitsastikus sisse ja see alistus häbistavail tingimustel. Roomlased pidid läbi minema " ikke alt": maasse pisteti kaks oda ja üles oli põiki seotud kolmas; relvadeta Rooma sõdurid pidid ükshaaval minema odade vahelt läbi vaenlase pilkerahe all. Sel ajajärgul olid roomlased seda raskemas seisundis seetõttu, et nende vastu tõusid üles nii etruskid kui ka gallid. Kuid need suguharud polnud liitunud ja Rooma väljus lõppude- lõpuks võitjana. 296 aastal e.m.a. saavutasid roomlased otsustava võidu Sentiumi lahingus, mille tulemusena sõlmiti etruskidega rahu, samniidi riigid aga liideti rooma juurde. Suurem osa samniite muudeti Rooma liitlasteks. Hiljem alistas Rooma endale ka Põhja-Etruuria. Pärast neid sõdu oli kogu Kesk-Itaalia ja osa Põhja-Itaaliastki roomlaste käes.
  

• Lõuna- Itaalias asuvaist kreeka linnadest oli tugevaim rikas Tarentum. See oli auahne inimene???, kes unistas Makedoonia Aleksandri vägitegudest. Roomlaste tegevus Tarentiumi mõjualal sai roomlaste ründamise ajendiks, mis oli piisav sõja alustamiseks. Tarentiumlased pöördusid abi saamiseks selle aja võimsaima Kreeka kuniga Pyrrhose poole, kes maabuski 280 aaastal e.m.a. Itaalias. Temaga koos oli 20- tuhandeline armee jalaväelasi, 3 tuhat ratsurit ning samuti hulk sõjaelevante. Roomlased purustati juba esimeses lahingus. Nad ei osanud siis veel võidelda lahinguelevantidega, keda Rooma sõjavägi kartis . Järgmisel aastal kohtusid roomlased uuesti Pyrrhosega. Lahing oli eriti äge ja vältas kaks päeva. Roomlased purustati uuesti, kuid ka Pyrrhos kandis nii suuri kaotusi, et hüüdis: "Veel üks niisugune võit ja mulle ei jää enam sõdureid!" (Siit ongi tulnud väljend "Pyrrhose võit".) Pyrrhos mõistis, et sõda Roomaga venib väga pikaks – Pyrrhose jõud olid lõppemas. Seepärast otsustas ta mõneks ajaks lahkuda Itaaliast ja läks Sitsiiliasse sõdima. Kui ta pöördus uuesti Itaaliasse, koondasid roomlased oma jõud ja lõid ta puruks. Pärast seda ei teinud roomlasile suurt vaeva vallutada kogu Lõuna- Itaalia. Kogu Apenniini poolsaar, välja arvatud Po jõe org, läks nüüd Rooma kätte.