Religiooni roll tänapäeva eestlase elus ja kaasaegses ühiskonnas (3)

Religiooni roll tänapäeva eestlase elus ja kaasaegses ühiskonnas
Tänapäeval väidab suur hulk meie kaasmaalasi, et religioon kui selline on mõttetu ning ajast ja arust. Kõike selgitab teadus. Õige on darvinism , mis Charles Darwini evolutsiooniteooria näol annab teada, et liikide areng sõltub looduslikust valikust ning iga liik on arenenud primitiivsemast eelkäijast, mille tugevamad isendid oma geene edasi andes on järk-järgult kujundanud uue liigi. Moodsal ajal ei vaja me enam müüte maailma ning selles elavate nähtuste ja olendite tekkimisest. Meie oma arvates teame. Kuidas on aga lood tegelikult?
Tahes- tahtmata on religioon meie ühiskonda mõjutanud, ehkki mõned meist seda vahest eitavad ning tunnistada ei taha. Sir Alister Hardy öelnud, et inimene on “religioosne loom”, sama mõtet toetab ka David Hay, kes ütles: “Spirituaalsus on inimesele kaasasündinud loomuomadus.” Tõepoolest, meil ei õnnestu leida ühtegi kultuuri, kus ei eksisteeriks mõnda usundit. Ei erine selle poolest Eestigi. Minnes indiviidi tasemele on keeruline leida ka persooni, kel puuduvad mingisugusest uskumusest mõjutatud maailmavaatelised tõekspidamised.
Eesti ühiskond on kristlik ning kristlus juhib meid, meie mõtteid, suhtumisi ja tegemisi igal sammul , hoolimata asjaolust, et suur osa eestlasi end ateistideks peavad. Toon esile mõned mõjutused:
Ajalugu. 12. sajandi keskpaigast alates suurenes ristirüütlite huvi Baltimaade, sealhulgas ka Eesti vastu. Ehkki huvi tekkis suurema võimu omamise soovist ning majanduslikel eesmärkidel, võeti ettekäändeks usu levitamine, mida siinmail kohe agaralt ka tegema asuti ning hoolimata sallimatusest oma isandate vastu peavad eestlased end juba mitmendat sajandit kristlikuks rahvaks. Luterluse otsestest mõjudest räägivad selget keelt kasvõi meie rahva traditsioonid, tavad ja kombed.
Rahvakalendri tähtpäevad. Võtame ette kalendri ja me näeme, et suur osa meie tänapäevalgi peetavatest pühadest, mis ilmtingimata ei pruugi olla riigipühad, kuid mille tähistamist rahvas sellegipoolest iseenesestmõistetavaks peab, on seotud kristlike traditsioonidega. Valentini- ehk sõbrapäev, mille nimi tuleb katoliku kiriku preestrilt, kuid juured ulatuvad eelkristlikku aega, kui seda tähistati viljakuspühana naiste jumalanna Juno auks; vastlapäev; lihavõtted; jaanipäev, mis vanadel eestlastel ja teistelgi rahvastel oli aasta tähtsaim püha, kuna sel ajal on päikese valitsemise kõrgaeg – Ristija Johannesega hakkas kristlik kirik seda püha seostama ilmselt just seetõttu, et aasta tähtsaim püha nö “kiriku valdusse saada”; kõikide pühakute päev ehk halloween – ka see päev määrati paljude ajaloolaste arvates 1.novembrile just paganlike traditsioonide tõttu, kuna sel ajal oli mitmete rahvaste uskumustes hingede liikumise aeg; 2. novembril hingedepäev, mil tänapäevalgi paljud eestlased aknal ja surnuaial küünla süütavad; mardi- ja kadripäev; ning loomulikult jõulud, mille eelkäijaks samuti paganlik rahvausund ning mis alles hiljem, 4. sajandil, Jeesus Kristuse sünnipäevana kristlike pühade nimistusse seati. Teadaolevalt pole Jeesuse täpne sünnipäev teada, see võib olla hoopis kevadel, 20. mail, ent ilmselt tundus kirikule mõttekam paigutada nii oluline püha talvisele pööripäevale, mida niikuinii tähistati, et jätta mulje kristliku püha tähistamisest ning nii paganlik püha summutada. Kristliku pühana on see tuntud tänapäevalgi, tegelikku paganlikku päritolu küll teatakse , kuid ei tunnetata .
Tõekspidamised. Eestlaste nägemus maailmast, ka neil, kes ennast usklikuks ei pea, on mõjutatud kristlikust maailmanägemusest. Meile jäävad sageli mõistetamatuks ning tunduvad eksootilised ja kummalised judaismi, islami, hinduisimi, budismi, taoismi, saientoloogia, uuspaganluse, nn “primitiivsete” kultuuride usundite, vanade kreeklaste ja roomlaste ning paljude teiste religioonide põhimõtted, samas kui kristlus meile igati arusaadav on. Meie seisukohad maailmas ja ühiskonnas toimuvast, eetilised ja ka pereelu ning meeste-naiste omavahelisi suhteid puudutavad tõekspidamised ning kirjutamata reeglid on seotud meie ajaloolise religioosse taustaga.
Riigikeel ja kirjakeel . Esimesed eestikeelsed trükised olid piiblitõlked ning tegelikult sai eesti kirjakeel alguse hoopis lõunaeestikeelsena, kuna 1686 tõlgiti “Wastne Testament” tervikuna just sellesse keelde. Seega muutus domineerivaks nimelt Lõuna-Eestis räägitav keel. Ent olukord muutus 1739. aastal, kui ilmus trükist kolm aastat varem Anton Thor Helle poolt tõlgitud põhjaeestikeelne Piibel. Sestpeale kaotas lõuna-eesti keel oma tähtsuse – jumalasõna oli ju põhja-eesti keeles! Nii kujuneski välja kirjakeelena just põhja-eesti keel, mis hiljem ka riigikeeleks sai. Praegused eestlased unustavad üha enam ja enam kodukandi murdeid ning valdavad peamiselt riigikeelt, mis riigikeeleks on muutunud aga mitme sajandi eest aset leidnud usuga seotud sündmuste ajel .
Ent mõjutamata ei ole jätnud meid ka teised religioonid . Kaugete aegade tagant on meieni jõudnud traditsioonide jäänukid esivanematelt, kes tunnistasid looduslähedast maausku.
Lisaks on lähiminevikus kirjanduse ning avardunud reisivõimaluste kaudu hakanud meid üha enam mõjutama ka kaugemad religioonid, näiteks budism . Religioonide mõjud ei pruugi sealjuures ilmneda üldsegi teadlikult. Inimene võib kuulda, näha, lugeda või kogeda vaid üht osa religioonist ning võtta tolle omaks, endale otseselt teadvustamata , et tegemist on mõne religiooni ilminguga. Nii võib end ateistiks nimetav inimene uskuda reinkarnatsiooni ja/või saatuse ettemääratusse, kõige elava (sealhulgas taimede) hingestatusse vms. Seejuures ei pruugi ta ise üldse arvata, et usub ühte osa konkreetsest religioonist, vaid peab usutavat väidet kindlaks faktiks. Taolised uskumused kujutavad endast vääramatuid veendumusi, mis on nii kindlad, nii iseenesestmõistetavad, et ainuüksi mõte nende kahtluse alla seadmisest näib ebanormaalsena ning keegi ei hakka nende kohta põhjalikku tõestusmaterjali nõudma, vastasel korral peetakse teda kas väga rumalaks või lihtsalt provokaatoriks. Eriti võimendub see ühiskonnas või teatud ühiskonnakihis laialt levinud müütiliste arvamuste puhul.
Inimesele meeldib otsida seletusi olnule. Kuidas ja miks miski või keegi tekkis, arenes. See seletabki asjaolu, mispärast on igal rahval ning religioonil omad nägemused maailma ning selle elusolendite ja paikade tekke kirjeldustega . Tutvudes lähemalt ükskõik, millise religiooniga, puutume peaaegu alati kokku maailma, inimeste ja loomade, veekogude, saarte, pinnavormide ja muu sarnase tekkelugudega, üleloomulike võimete ja juhtumustega, kangelastega ja heerostega, ühesõnaga – müütide ja muistenditega. Ent inimene, ka ateist , kelleks paljud eestlased end peavad, ei saa elada uskumata. Millessegi peab inimene uskuma. Igal ajal on omad müüdid. Nii püüab Lennart Meri tuua “Hõbevalges” meieni muistsete eestlaste maailma ning taarausu põhjused ja alustalad, sidudes neid Kaali meteoriidiga, ühtlasi kõrvutades neid ka Skandinaavia uskumustega . Nõnda uurib Graham Hancock oma raamatus “Jumalate jäljed” Lõuna-Ameerika indiaanlaste ning egiptlaste usundeid , neid omavahel võrreldes ja analüüsides. Samamoodi vaadeldakse antiikse Kreeka ja Rooma religiooni ning tuntakse huvi loodusrahvaste uskude vastu. Ja samuti analüüsib Daniel Quinn oma romaanis “ Ishmael ” kaasaegseid müüte, mis eestlastestki mööda ei ole läinud. Tegelikult ei erine ju tänapäeva eestlased oluliselt ülejäänud Euroopa ja Põhja-Ameerika rahvastest, indiaanlased välja arvatud. Meie usume teadusesse. Informatsiooni, mille ajaloos tõid meieni jumalasõna, müüdid ja legendid , toob 21. sajandil meieni teadus, mis aga ei välista võimalust, et teadus eksib , kuna kõike ei saa ka teadus selgitada. Kuidas näiteks tõestada, et meie päikesesüsteem sai alguse just Suurest Paugust? Keegi ei ole seda näinud, Suure Paugu teooria on kõigest oletus , järelikult müüt – üks paljudest planeedi Maa tekkelugudest. Evolutsiooniteooria väide, mida väga paljud kaasaegses maailmas usuvad, on tees, et inimene põlvneb ahvist , mis ei ole samuti kinnitust leidnud. Viimased uuringud näitavad hoopiski, et inimestel ja ahvidel oli ühine eellane, et seejärel on kumbki liik teineteisest sõltumatult arenenud ning et geneetiliselt on ahvid inimestest arenenud enamgi (võrreldes eellasega on geneetiline kood rohkem muutunud). Niisiis selgub , et ka inimese põlvnemine ahvist on kõigest müüt. Kuid kas see on kõik? Võibolla oleme paljuski eksiteel ning suur osa meie teadmistest kõigest müüdid? Võibolla vaatavad meie järglased tuhande aasta pärast meile nagu meie pimedal keskajal elanutele ning imestavad, kui silmnähtavalt rumalaid ja ebareaalseid asju suutsid nende esivanemad tõe pähe võtta?
Tinglikult võibki öelda, et teadus on meie religioon ja teadlased selle usundi preestrid. Nagu paljudes teisteski usundites, on ka siin oma maailmalõpu teooria (neid on isegi rohkem kui üks – nimetagem levinumaid siinkohal astronoomiliseks ja ökoloogiliseks, millest esimene lähtub päikesega seotud astronoomilistest nähtustest ja lõppeb kogu meie päikesesüsteemi hävinguga ning teine inimtegevuse tagajärjel tekkivast võimalikust keskkonnakatastroofist, mille tagajärjel hävib inimkond ja/või arvestatav osa elusloodusest), mida me usume sama innukalt nagu keskajal usuti viimset kohtupäeva ning asteegid uskusid Viienda Päikese lõppu, mis nende uskumist mööda pidi olema viimane.
Inimestele meeldib mõelda, et nad on kõige arenenum loom maailmas. Et maailma areng on kestnud järk-järgult tuhandeid, miljoneid ja miljardeid aastaid ning meie – inimesed – oleme selle kõige tipp. Kas mitte pole see samuti müüt, mille on meie tsiviliseeritud ühiskond ise endale loonud ( loodusrahvad , teadagi, taoliselt ei mõtle), sest teadmine, et jumal on maailma meie jaoks loonud või et meie oleme looduse arengu tipp, tõstab enesehinnangut ning võimaldab meil ennast suuremana ja tugevamana tunda? Kujutelm inimesest kui looduse valitsejast on ju samasugune nagu indulgentside abil pattude lunastamine – aitab end pisut paremini tunda, kuid on ja jääb illusiooniks. Mitte kunagi pole inimesed mõelnud: me usume müüti, seda, mida usume, pole tegelikult olemas, midagi niisugust pole kunagi toimunud, see on kõigest väljamõeldis ja osa meie religioonist. Religioonid ongi religioonid just seetõttu, et neis sisalduvat puhta kullana ja sõna-sõnalt võetakse. Sõltumata jumalast ei kuulu ta kahtluse alla. Nõnda ei kahtle ka meie teaduses . Teaduse sõna on meie silmis lõplik ning ainuõige. Daniel Quinni “Ishmaelis” jagab Ishmael inimkonna andjateks ja võtjateks. Esimestena nimetab ta loodusrahvaid, kes peavad end osaks loodusest ning tarvitavad vaid nii palju, kui minimaalselt vaja; võtjateks kutsub ta Lääne tarbimisühiskonda, kes vaid loodusest võtab, tarbib, hävitab, midagi tagasi andmata ning peab ennast looduse krooniks ja valitsejaks. Viimaste sekka arvame ennast ka meie, eestlased, nagu teisedki meie tsivilisatsiooni esindajad. Ent vahest ei olegi me looduse arengu lõppresultaat, vaid ainult üks arenguetapp? Vahest ei tunne me elu seadusi ega oska seetõttu elada nõnda nagu ei saa ehitada lennuvõimelist lennukit ilma aerodünaamika seadusi tundmata? Religioon suunab meie mõtlemist niivõrd tugevalt, et me ei suuda selle seatud raamistikust välja vaadata. Mitte oopium rahvale, vaid õpetus ja reeglid elamiseks, mõtlemiseks ning käitumiseks igas olukorras, nö “silmaklapid” vaid ühes kindlas suunas nägemiseks. Hoolimata möödunud aastatuhandetest elame endiselt müütide keskel, suutmata neist välja rabeleda. Kaldun arvama , et inimkond ei oskagi teisiti ning inimesed vajavad müüte. Seega on religiooni ning religioonist välja kasvanud müütide roll tänapäeva inimeste elus suurem kui aimata oskame. Religioon võib meie jaoks olla hetkel tabamatu, kuid sellegipoolest olemas ja elementaarne. Meile loomulik osa elust, meie argifilosoofia, tuleviku ajaloolastele ja filosoofidele aga huvitav uurimisobjekt.