Tähelepanu puudulikkus. Motoorne üliaktiivsus ja impulsiivsus, hajameelsus, unustamine. Puudulik ja ebapiisav keskendumine. Halb organiseeritus ning aja ja tegevuste planeerimine. Kannatamatus, kärsitus. Kiire ärrituvus Keskmiselt 7-12% lastest on hüperaktiivsed. Poisse on hüperaktiivsete hulgas kordades rohkem kui tüdrukuid. Hüperaktiivsus ei kao elu jooksul kuhugi. Jaguneb kolmeks: Domineerivalt tähelepanematus Domineerivalt hüperaktiivsus Kombineeritud tüüp Ravi on pikaajaline, koosneb: psühhosotsiaalsest abist ja medikamentoossest ravist. (SA EESTI LASTEFOND) Haiguse põhjused Uuritud on palju, kuid täpne põhjus on teadmata. Arvatakse, et põhjused võivad peituda: Geneetikas (seostatakse geene, mis reguleerivad dopamiini, noradrenaliini ja serotoniini ainevahetust kesknärvisüsteemis Keskonnas (stiimulite vaene kasvukeskkond esimestel eluaastatel, ema
Igas koolis, peaaegu igas klassis on lapsi, kes esmapilgul tunduvad raskesti kasvatatavad. Nad segavad tundi, õpetajat ning kaasõpilasi. Nad ei pea lugu kooli kultuurist ja nende õppeedukus võib olla alla keskmise. Võib tunduda, et et need lapsed teevad lausa nimelt igasuguseid pahandusi, sehkendavad, ajavad juttu ega pane tähele. Tegelikkuses võib neil esineda lapse- ja noorukieas väga levinud tervishehäire- hüperaktiivusus. Mida siis tähendab hüperaktiivsus? Mis on selle põhjusteks, kuidas see esineb erinevatel eaperioodidel, kuidas see avaldub ja millised on sellega kaasnevad probleemid ning kuidas käituda hüperaktiivse lapsega kodus? Nendele küsimustele püüangi vastata oma käesolevas töös. 1. Hüperaktiivsus- mis see on ja mis seda põhjustab? Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret. Eestis
sest oma loomupärase tormaka käitumisega kutsub laps esile täiskasvanu negatiivse suhtlusstiili: karistamine, keelamise, pahandamise, kuid see võimendab omakorda probleemi. Saksa meedikud on leidnud, et hüpeaktiivsust pole võimalik välja ravida, küll aga leevendada. Kuigi tänapäeval mitmed spetsialistid tegelevad selle probleemiga, arvavad siiski paljud lapsevanemad ja pedagoogid, et see on käitumuslik probleem. Hüperaktiivsus on meditsiiniline diagnoos, mille määravad ainult spetsialistid. On tähendatud, et sünniaegse hapnikuvaevuse või südametegevuse puudulikkuse all kannatanud laste hulgas on hüpeaktiivsus sage ja seda esineb rohkem poistel, kui tüdrukutel. Neid sümptomneid märkame rohkem poistel, kuna nemad on liikuvamad, aktiivsemad, uudishimulikud. Tüdrukutel võib esineda rohkem tähelepanematust , mis jääb ikkagi täiskasvanul märkamata, sest tüdrukud on rahulikumad.
Samamoodi ka spordis, kus ta püüdis mängida kõiki positsioone korraga. Kodus oli Danny samuti rahutu hing. Ta tuba oli alatasa sassis, sest ta alustades mingit mängu mängimist siis ta sama kiirelt ka tüdines sellest ning võttis järgmise mängu ette. Vanemate märkasid ka tõsi asja, et kui talt paluda midagi teha, siis ta tihti unustas ära mida ta tegema pidi. Igatahes vanemaid ajab poisi hüperaktiivsus hulluks. Diagnoosiks on ilmselgelt hüperaktiivsus, mis väljendub nendel, kel esinevad suured probleemid üliaktiivsusega ja tähelepanematusega. Sageli avaldub ka käitumise ja tegevuse stereotüüpia. Hüperaktiivse lapse tunneme ära sellest, et ta: (a) ei püsi paigal (niheleb toolil, leiab muud tegevust, tõuseb põhjuseta püsti, jalutab ringi, otsib midagi koolikotist, sahtlist; vahetunnis jookseb sihitult ringi; (b) õppetöös ei jälgi tundi, ei pane tähele, ei alusta tööd, ei saa aru mida peab tegema.
Sissejuhatus Igas koolis, peaaegu igas klassis on lapsi, kes esmapilgul tunduvad raskesti kasvatatavad. Nad segavad tundi, õpetajat ning kaasõpilasi. Nad ei pea lugu koolikultuurist ja nende õppeedukus võib olla alla keskmise. Tegelikkuses võib neil esineda lapse- ja noorukieas väga levinud tervisehäire- hüperaktiivsuse ja tähelepanuhäire. 1.Hüperaktiivsus. Mis see on? Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH). Aktiivsus- ja tähelepanuhäire tähendab eelkõige iseärasusi e. häireid aktiivsuses ja tähelepanuvõimes. (Susi 2003: 11). Hüperaktiivsus väljendub juba lapse varasel arenguperioodil (tavaliselt esimese viie eluaasta jooksul). Selle põhitunnusteks on küllaldase püsivuse puudumine tunnetustegevuses, püüd minna üle ühelt tegevuselt teisele ühtegi neist lõpetamata, desoraniseeritud ja halvasti juhitud tegevus, ülemäärane aktiivsus. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire on üldnimet
Hüperaktiivne laps- mis see on ja mis seda põhjustab? Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret. AJALUGU Esimest korda kirjeldati 1902.a (Still)- lapsed vähese tähelepanuvõimega ning väga püsimatud. Kuni 1960ndateni peeti h.akt. peamiselt ajukahjustustega laste probleemiks. Alates 1970 hakati suuremat tähelepanu hüperaktiivsusele panema ka Euroopas, varem ainult Ameerikas. Kõige tuntum hüperaktiivne nooruk on eesti kirjanduses tuntud Joosep Toots. PÕHJUSED 1. Närvisüsteemiga seotud 2. Pärilikud põhjused 3. Ümbritseva keskkonna mõjutused ESINEMINE Keskmiselt 3-5% lastest on hüperaktiivsed, mõnede andmete puhul isegi 20%. Eestis tähendaks see 7000-12000 last vanuses 0-15. Poisse on hüperaktiivsete hulgas 2-10korda rohkem kui plikasid. PROBLEEMID 1. Spetsiifilised õpiraskused 2. Kõne ja keele areng: võib olla aeglasem, st. et laps ei oska end eakohaselt sõnaliselt väljendada
keha, see on märgatav nende tegevustes, kus nad peavad olema ühe koha peal pikalt ning rahulikult. Oma äärmuslikke emotsioone avaldavad nad kiiresti võrreldes eakaaslastega (õnnelik-õnnetu). (Nõmme, 2009) 1.1. Hüperaktiivsuse põhjused. Tegelikult hüperaktiivsuse põhjused on erinevatest uuringutest ning vaatlustest siiamaani täpselt määratlemata. Arvatakse aga, et põhjused võivad peituda nii geneetikas, keskkonnas, traumades jne. (Nõmme, 2009) Pikka aega arvati, et hüperaktiivsus levib naisliini pidi - emalt lapsele. Küll on aga viimase aastate uuringud näidanud vastupidist tendentsi - häire levib hoopis tõenäoliselt hoopis meesliini pidi. Arvatakse, et see on pärilik häire, mida võivad veelgi halvendada lapse kehvad kasvutingimused. (Nõmme, 2009) Peamisteks hüperaktiivsuse tekkepõhjusteks peavad vene teadlased raseduse patoloogiat, sündi, infektsiooni teket lapse esimesel eluaastal. Lisaks ka alkoholi või ravimite
Hüperaktiivseid lapsi ei tohiks eirata, vaid neile tuleb luua selline keskkond, mis aitab neil areneda oma eale vastavalt. See on erivajadus, mis ei pruugigi taanduda ning võib tekitada probleeme ka hilisemas eas, ent adekvaatne abi, mis on äärmiselt vajalik ning sujuv koostöö õpetajatega võimaldab aga saada sellest jagu. Loodan, et saate minu referaadist piisavalt uut ning kasulikku informatsiooni Mis on ATH e. aktiivsus ja tähelepanuhäire? Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH). Eestis kasutatakse veel termineid üliaktiivsus ja hüperkineetilisus. Kõik nad kirjeldavad seisundit, mille puhul lapsel on raskusi keskendumisega ja tavapärastele käitumisreeglitele allumisega. ATH on üks olulisemaid psüühikahäireid lapse- ja noorukieas, see põhjustab märkimisväärseid toimetulekuraskuseid lapse erinevates tegevusvaldkondades,
Kõik kommentaarid