Punk rock kokkuvõte (0)

Punk rock
Stilistiline päritolu
psühhedeelne rock, pub rock, garage rock, proto-punk
Kultuuriline päritolu
1970. aastad USA, Suurbritannia ja Austraalia.
Instrumendid
vokaal , kitarr , basskitarr , löökriistad
Populaarsus
Suurbritannias, Uus- Meremaal , Austraalias ja Kanadas tuntum kui USAs.
Tuletised
alternative rock, hardcore punk, emo, anarcho-punk, post-punk, queercore
Allžanrinimekiri
Punk-žanrid
Allžanrid
anarho-punk, anti-folk, hardcore, horror punk, new wave , oi!, pop punk, post-punk
Sulamžanrid
anti-folk, crust punk, death rock, psychobilly, ska punk, two tone
Punk rock

Punk rock on 1970. aastate keskel tekkinud rock- muusika stiil, mille iseloomulikud esindajad on ansamblid Ramones, Sex Pistols , The Damned ja The Clash.
Väljendit punk kasutatakse ka sellega tihedalt seotud subkultuuri kohta.

Eellugu ja suunanäitajad

Väljendit punk rock (sõna punk tähendab inglise keeles muu hulgas ka algajat) kasutati esimest korda 1960. aastate keskpaigas USAs arvukate briti rock'i ( British Invasion) jäljendanud ansamblite kohta. Praegu arvatakse nad garage rock'i alla. Tähtsamad neist olid The Sonics Seattle'ist, MC5 ja The Stooges Detroitist, The Seeds Austinist ning The Standells Los Angelesest. Need ansamblid olid küll kohalikus muusikaelus tuntud ning mõjukad, kuid nad ei saavutanud üleriigilist tuntust. Paljud neist olid oma rohmaka pillikäsitsusega suunanäitajad ka psühhedeelsele rock'ile.
Oluliseks suunanäitajaks oli New Yorgis tegutsenud ansambel The Velvet Underground , mis USA avalikkusele vastuvõetamatuks osutus. Teine oluline New Yorgi suunanäitaja oli lühikest aega tegutsenud New York Dolls, mis šokeeris inimesi The Rolling Stonesist inspireeritud äärmiselt lihtsustatud rock'n'roll'i mängimise ning laval naisteriiete kandmisega. Bänd esines põhiliselt kohaliku tähtsusega klubis Max's Kansas City, andis välja kaks albumit ning enne lagunemist oli lühikest aega selle mänedžer hilisem Sex Pistolsi mänedžer Malcolm McLaren.
Varajased punk-ansamblid New Yorgis
Punk rock'i kui muusikastiili alguseks võib pidada aastat 1974, kui New Yorgi klubides CBGB's ja Max's Kansas City hakkasid regulaarselt esinema ansamblid Television , Ramones ja Blondie , hiljem lisandusid neile endise New York Dollsi liikme Johnny Thundersi The Heartbreakers ning Televisioni endise basskitarristi Richard Helli ansambel The Voidoids.
Mõiste "punk" kinnistasid aga ajakirjanik Legs McNeil ja kunstnik John Holmstrom oma DIY-ajakirjaga "Punk Magazine ". Värske meediaväljaande reklaamimiseks kleepisid nad New Yorgi tänavanurkadele flaiereid kirjaga "Watch out, punk is coming !". Esialgu jäi punk rock siiski vaid kitsa ringkonna siseasjaks. Esimest korda pälvisid New Yorgi punk-ansamblid laiemat tähelepanu 1975. aasta suvel toimunud kahepäevase CBGB festivaliga. Umbes samal ajal hakkasid trenditeadlikumad väikeplaadifirmad CBGB bände ja artiste "üles korjama". Patti Smith oli esimene, järgmine oli Ramones. Ramonese endanimeline debüütalbum ilmus 1976. aasta aprillis , mida paljud kriitikud peavad esimeseks tõeliseks punkalbumiks. Tõustes Billboardi edetabelis 111. kohale, lõi see album bändile teatud reputatsiooni, millele lisasid värvi plaadifirma katsed bändi koos selliste nimedega nagu Foreigner ja Black Sabbath esinema sundida . Erinevalt bändi omapäi antud klubikontsertidest osutusid need suured esinemised läbikukkumisteks. New Yorgis tekkis aga järjest uusi ansambleid. 1976. aastal lisandusid karismaatilise punkikooni Stiv Batorsi bänd Dead Boys ning väidetavalt maailma esimene psychobilly ansambel, hullumeelse lavashowga The Cramps .

Esimesed Suurbritannia punk-ansamblid

4. juunil 1976 mängis Ramones Londonis, andes sel moel suuna kätte Suurbritannia esimese laine punkbändidele. Paljud tulevased Inglismaa punkikoonid nagu Joe Strummer , Captain Sensible ja Johnny Rotten tulid enne kontserti lava taha kiibitsema. Viimasele neist, juba tollal skandaalsele Johnny Rottenile pakkus Ramones proovilepanekuks õlle pähe uriini. Asjaosaliste mäletamist mööda olla Rotten küll klaasi tühjaks joonud, kuid püsinud seejärel pikalt vait.
Ramonesi 1976. aasta Londoni kontsert ja esimesed kohalikud punkbändid, nagu Sex Pistols ja The Clash said inspiratsiooniks paljudele Suurbritannia punk-ansamblitele. Enne aasta lõppu tekkis Inglismaal palju uusi punk-ansambleid, näiteks The Damned, The Vibrators, The Slits, X-Ray Spex, Siouxsie & the Banshees, Eater, The Subversives (hiljem UK Subs), The Adverts, London, Chelsea (hiljem Generation X), Subway Sect, Stinky Toys , Buzzcocks, Tom Robinson Band ja Eddie & the Hot Rods. Pungilainega läksid kaasa ka mitmed varem tegutsenud bändid, näiteks The Stranglers ja The Jam.
. Ka Sex Pistols ei hiilanud oma mängutasemega, kuid nad tulid esile õigel ajal: siis, kui oli tekkinud nõudlus selle muusika järele. Juba mõnda aega edetabelites võimutsenud lihvitud ja taltsas diskomuusika vajas vastukaaluks midagi karmimat ja agressiivsemat. Ka diskolaulude tekstid, mis keerlesid peamiselt armastuse ümber, ei pakkunud midagi neile noortele, kelle probleemideks olid vaesus, töötus, kuritegevus tänavatel ja kõige sellega kaasnev tüdimus.
Pungi eetiline tuum oli Mark Sinkeri sõnul järgmine: "soov šokeerida kasvas välja hoopis utoopilisest püüdlusest, soovist, et need žestid ei tohiks šokeerida, et selle asemel nad ühtäkki lihtsalt on kohased. Et nad toimivad moraalse katalüsaatorina – või siis viitena aegadele, mil ärritumine reserveeritakse päris vägivallale, tõelisele obstsöönsusele, millele iganes meie pilk peatuma jääb (viletsus, sõda, ebaõiglus, kõik ülejäänu); aga mitte soengutele, ropendamisele, valjule muusikale või inetutele piltidele sobimatus paigutuses. /---/ Ja kui sa seda ei mõista, siis oled sa ära teeninud solvamise."

Ameerika Ühendriikide punk rock

Kui Inglismaa punk rock moodi oli moelaine, mis käis kõrgelt ning jooksis kiirelt liiva, siis USAs jäi punkliikumine pikaks ajaks põranda alla. Konservatiivne USA ühiskond keeldus punki omaks võtmast, kuigi kohalikud scene 'id eksisteerisid pea igas suuremas keskuses . Enamus neist said inspiratsiooni liikumise algkodust, New Yorgist . Tõuke tegutsemiseks andis tihtipeale juhuslikult nähtud Ramonesi kontsert.
Olulistest USA scene'idest võib välja tuua California scene, mis sünnitas hardcore punk'i. Suunda näitasid ansamblid Black Flag, Circle Jerks ning Dead Kennedys. Omalaadseks inkubaatoriks kujunes paremkonservatiivne Orange County maakond, kust on pärit näiteks Mike Nessi country -punk ansambel Social Distortion ning The Offspring.
Washington DC scene'is tekkis straight -edge liikumine, suunanäitajaks Ian MacKaye oma ansamblitega Minor Threat ja Fugazi. Toimis aktiivne põrandaalune info liikumine. Bändifirmad asutati tihti bändide poolt oma materjali välja andmiseks . Niimoodi alustasid Black Flagi label SST ja Ian MacKaye label Dischord.
Bändid, kellest kunagi ametlikus muusikapressis ei kirjutatud, olid populaarsemad kui üldtunnustatud hüpiknukud- ikoonid . Punk rock' avastasid enda jaoks tollal "põranda all" olnud rulasportlased, kelle ajakiri Trasher pühendas nii mõnegi lehekülje mõne punkbändi tutvustamisele ning väiksestes tiraazides levitatud rulavideotes mägis tihti taustaks tempokas punk rock. Rulatamisest inspireeritud või rulatajate poolt austatud valdavalt hardcore punk'i viljelevaid bände nimetati skate -punk'iks. Esimeste skate-punk bändide hulka kuuluvad Suicidal Tendencies, The Hunns, US Bombs ning NOFX.
USA ühiskonna konservatiivsed kihid aga võitlesid pidevalt pungi vastu. Ansambleid süüdistati ühiskonna moraali ning väärtushinnangute õõnestamises. Suuresti just kohtuasjade tõttu läksid peaaegu samal ajal laiali Dead Kennedys ja Black Flag. Vastukaaluks paljude meelest liiga macho'ks muutunud hardcore punk'ile tekkis emo liikumine, mis algselt oli rangelt põrandaalune ning võimalikult antikommertsiaalne. Kui hardcore scene kaheksakümnendate teisel poolel oma otsa leidis, pöördus USA punkliikumine tagasi algse New Yorki stiilis punk rock'i juurde. Märksõnaks sai meloodilisus. Tekkis mõiste pop punk (ka punk pop), mis algselt tähendas Ramonesi muusikalise lihtsuse ja tempokuse ühendamist The Beach Boysi stiilis meloodilisusega. Olulistest selle stiili esindajateks olid ansamblid The Queers ja Green Day.
1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel tekkis indie rock'i underground'is punk rock'i taaselustav uus stiil garage punk.
1990. aastate keskpaigas, pärast grungelainet, Ameerika Ühendriikide punk kommertsialiseerus. Meedia haibimasin ning plaadifirmad korjasid pärast grungelaine liivajooksmist üles sellised bändid nagu Green Day ja The Offspring, mis vahelduva eduga tänaseni kuulsust naudivad. Punkringkondade austuse on nad aga minetanud. Suurplaadifirmade poolt üles korjatud punkbände liigitatakse pop punki alla. Lahjendades mässumeelsuse oma muusikas olematuks ning esitades kärisevate kitarride saatel armastuslaule, pole sellel liikumisel midagi ühist algse punkliikumise ega tõekspidamistega.
100 Club Punk Festival oli sündmus, mis leidis aset klubis nimega 100 club, Oxfordi tänaval, Londonis, Inglismaal 20-21 september 1976. Korraldajaks oli Sex Pistolsi mänadzer Malcolm McLaren, kontserdil esinesid mitte ainult eespool mainitud Sex Pistols, vaid ka rida teisi ansambleid, mis sümboliseerisid tolle aja Suurbritannia uut muusikasuunda punk-rocki. Mõnede jaoks oli see esimene elamus mängida avalikult publiku ees. Samuti oli see punk-rocki alguspunkt avalikusesse, kui punk hakkas põrandaalusest muutuma kõikjal saadavaks meelelahutuseks . Tänu ajakirjanikule Caroline Coonile ajakirjast Melody Maker , üritus oli positiivse maailmavaatega.
Autor sajandivahetusel, pop punk oli vastu võtnud mainstream, nagu bändid nagu Green Day ja The Offspring tõi žanr laialdase populaarsuse.
"No Elvis , Beatles või The Rolling Stones 1977", teatas The Clash laul "1977" [10]. eelmisel aastal, mil punk rock revolutsioon algas Suurbritannias tuli nii muusikaline ja kultuuriline "Aasta Zero". Isegi kui nostalgia jäeti kõrvale, paljud stseen vastu nihilistic suhtumine Kokkuvõtvalt Sex Pistols loosung "No Future" hilisemas sõnu ühe vaatleja, keset tööpuudus ja sotsiaalne rahulolematus aastal 1977, "punk's nihilistic ärplema oli kõige põnev asi Inglismaal. Kuigi "isekehtestatud võõrandumine" oli levinud "purjus punkarid "ja "vihmaveerennid punkarid", oli alati pingeid nende nihilistic Outlook ja "radikaalne vasakpoolne utopism" [13] bändid nagu juhm, kes leidis positiivne, vabastades tähendus liikumist. Nagu Clash assotsieerunud kirjeldab laulja Joe Strummer väljavaated, "Punk rock on mõeldud meie vabaduse eest. Me tähendas, et oleks võimalik teha, mida tahame teha." [14]
Muusikaline ja lüüriline elemendid
Punk rock ansamblid sageli jäljendada paljaste muusikaline struktuuride ja korra 1960 garage rock Tüüpilised punk rock mõõteriistad kuulub üks või kaks kitarri , elektriline bass , ja trumikomplekt Punk rock laulud kipuvad olema lühemad kui teistel populaarne žanrid-on Ramones "debüütalbum, näiteks pool neliteist lood on alla kahe minuti pikk. Kõige alguses punk rock laulu säilitanud traditsioonilise rock 'n' roll salm -refrään vormi ja 04/04 aega allkirja. Samas, punk rock bändidest liikumise teise laine ja hiljem on sageli katki sellest formaadis .
Punk rock laul mõnikord heli nina kaudu, a laulusõnad on tihti hõikas asemel laulnud tavapärases tähenduses,
Punk rock laulusõnades on tavaliselt aus ja vastasseis; võrreldes lyrics teiste populaarsete muusika žanrid, nad sageli kommenteerida sotsiaalseid ja poliitilisi küsimusi. [28] trendi-seade laulud nagu Clash on "Aktuaalset" ja Chelsea's "Õigus tööle" tegeleda töötuse ja sünge tegelikkusega linnaelu. [29] Eriti alguses Briti punk, keskne eesmärk oli pahameele ja šokk mainstream [30]. Sex Pistols klassik " Anarchy in the UK " ja "God Save the Queen " avalikult halvustada Briti poliitilise süsteemi ja sotsiaalkeskkonna mores. Samuti on iseloomulik tüve anti-sentimentaalne kujutised suhted ja sugu, ilmestab "Love Comes Puuskittain", mille on kirjutanud Richard Hell ja salvestanud talle Voidoids. Anomie, erinevalt
1970ndate alguses, New York Dolls ajakohastanud esialgset metsikus 1950 rock 'n' roll on mood, mis hiljem sai tuntuks kui glam punki.
In 1993, California's Green Day and Bad Religion were both signed to major labels. The next year , Green Day put out Dookie, which became a huge hit, selling nine million albums in the United States in just over two years .[322] Bad Religion's Stranger Than Fiction was certified gold .[323] Other California punk bands on indie label Epitaph, run by Bad Religion guitarist Brett Gurewitz, also began achieving mainstream popularity . In 1994, Epitaph released Let's Go by Rancid , Punk in Drublic by NOFX, and Smash by The Offspring, each eventually certified gold or better. That June , Green Day's "Longview" reached number one on Billboard's Modern Rock Tracks chart and became a top forty airplay hit, arguably the first ever American punk song to do so; just one month later, The Offspring's " Come Out and Play" followed suit . MTV and radio stations such as Los Angeles ' KROQ-FM played a major role in these bands' crossover success , though NOFX refused to let MTV air its videos.[324] Smash went on to sell over twelve million copies worldwide, becoming the best -selling independent-label album of all time.[325]
Following the lead of Boston's Mighty Mighty Bosstones and two California bands, Berkeley 's Operation Ivy and Long Beach's Sublime, ska punk and ska- core became widely popular in the mid- 1990s . By 1996, genre acts such as Reel Big Fish and Less Than Jake were being signed to major labels. The original 2 Tone bands had emerged amid punk rock's second wave, but their music was much closer to its Jamaican roots—"ska at 78 rpm".[326] Ska punk bands in the third wave of ska created a true musical fusion between the genres . ...And Out Come the Wolves, the 1995 album by Rancid—which had evolved out of Operation Ivy—became the first record in this ska revival to be certified gold;[327] Sublime's self-titled 1996 album was certified platinum early in 1997.[322]
Elsewhere, two popular Australian groups, skatecore band Frenzal Rhomb and pop punk act Bodyjar, also established followings in Japan .[328]
Green Day and Dookie's enormous sales paved the way for a host of bankable North American pop punk bands in the following decade.[329] With punk rock's renewed visibility came concerns among some in the punk community that the music was being co-opted by the mainstream.[324] They argued that by signing to major labels and appearing on MTV, punk bands like Green Day were buying into a system that punk was created to challenge.[330] Such controversies have been part of the punk culture since 1977, when The Clash was widely accused of "selling out" for signing with CBS Records.[331] The Vans Warped Tour and the mall chain store Hot Topic brought punk even further into the U.S. mainstream.[332]
By early 1998, the punk revival had commercially stalled, but not for long. That November, The Offspring's Americana on the major Columbia label debuted at number two on the album chart. A bootleg MP3 of its first single , " Pretty Fly (For a White Guy)", made it on to the Internet and was downloaded a record 22 million times—illegally.[336] The following year, Enema of the State, the first major-label release by pop punk band Blink-182, reached the top ten and sold four million copies in under twelve months.[322] In January 2000, the album's second single, "All the Small Things", hit the sixth spot on the Billboard Hot 100. While they were viewed as Green Day "acolytes",[334] critics also found teen pop acts like Britney Spears, the Backstreet Boys, and 'N Sync suitable points of comparison for Blink-182's sound and market niche.[337] The band's Take Off Your Pants and Jacket (2001) and Blink-182 (2003) respectively rose to numbers one and three on the album chart. In November 2003,
That same year, Green Day, which had gone through a relatively fallow period commercially, took American Idiot to number one on both the U.S. and UK charts; the band matched the feat five years later with 21st Century Breakdown.
Boulevard Of Broken Dreams - Green Day
The Offspring - Self Esteem
The Clash "Should I Stay or Should I Go?"
SUBMISSION -SEX PISTOLS
The Sex Pistols - God Save The Queen
Simple Plan - Your Love Is A Lie
Fall Out Boy - I Don't Care
Joan Jett - Bad Reputation
J.M.K.E. - Tere Perestroika
Bowling For Soup - Punk Rock 101
Sex Pistols - Anarchy in the UK
blink-182 - All The Small Things
Nirvana - Smells Like Teen Spirit
Blondie - Heart Of Glass
The Police - Every Breath You Take
Velikije Luki - Tallinn Põleb
Vennaskond - Täna jälle me joome bensiini
J.M.K.E. - Tere Perestroika
J.M.K.E. - Paneme Punki
Garage rock on toores vormis Rock and Roll, mis oli esimene populaarne Ameerika Ühendriikides ja Kanadas umbes 1963-1967 [1]. 1960ndatel ei olnud kajastatud eraldiseisva muusikažanri ja ei olnud konkreetse nimetusega. 1970ndate lõpus, mõned rock kriitikud tagasiulatuvalt kindlaks seda varakult kehastus punk rock, ja see on mõnikord garaaž punk, protopunk või 1960 punk, kuid muusika stiil on valdavalt olnud edaspidi garage rock.
Pub rock oli rock muusika žanr, mis kujunesid 1970ndate keskpaigast Ühendkuningriigis. back -to-Basics liikumine, pubi rock oli reaktsioon vastu progressiivne ja glam rock. Kuigi lühiajaline, pubi rock oli tähelepanuväärne jäeti staadionil kohti ja tagasisaatmisel live rock väikese pubid ja klubid oma algusaastatel. [1] See oli katalüsaator Briti punk rock areenil.
Protopunk on termin tagantjärele kirjeldada mitmeid muusikuid, kes olid olulised lähteainete punk rock in the mid-1970 ja hiljem, või kes on olnud viidatud varakult punk muusikud nagu mõjukas. Tavaliselt need ansamblid olid ise ei ole lugeda punk, lisaks sellele on typification ei meetakse tulnud tulemus erinev muusikaline žanr, kuna need lähteainete tulid laia taustaga, stiilid ja mõjud.
Ameerika käitub nagu Velvet Underground, MC5, The Stooges, Modern Lovers, Sonics, New York Dolls, Lou Reed , Television, Death, Captain Beefheart, Patti Smith, Richard Hell ja Rocket alates Haudade, saksa Neu! ja Suurbritanniast David Bowie , The Kinks, Kes, arstid Madness ja Hawkwind [1] on tavaliselt nimetati Kõige silmapaistvam kunstnikud , et oleks lõppkokkuvõttes mõjutada punk. [2] [3] [4]
Sisukord
[ peida ]
1 Tooraine punk rock žanrid
1,1 Anarcho punk
1,2 Christian punk
1,3 Crust punk
1,4 Garage punk
1,5 Glam punk
1,6 Hardcore punk
1,7 Horror punk
1,8 natsi punk
1,9 Müra rock
1,10 Oi!
1,11 Riot Grrrl
1,12 Skate punk
1,13 Street punk
1,14 Taqwacore
1,15 Trallpunk
2 Punk rock fusion žanrid
2,1 2 tone
2,2 Celtic punk
2,3 Chicano punk
2,4 Cowpunk
2,5 Dance -punk
2,6 Deathrock
2,7 Folk punk
2,8 Gypsy punk
2,9 Pop punk
2,10 psychobilly
2,11 Punk blues
2,12 Punk metal
2,13 Ska punk

• 
  

Anarcho punk
Anarcho punk on osa punk subkultuur, mis koosneb ansamblid, gruppide ja üksikisikute toetuseks anarhism läbi nende muusikat. Samuti on kasutatud üldmõistet viidata mis tahes punk muusika anarhist lüüriline sisu. See asutati 1970ndate keskel Ühendkuningriigis. Silmapaistev näide on juhm, iiveldus, eritus ja Chumbawamba.
Crust punk
Peamine artikkel: Crust punk
Crust punk (tihti lihtsalt koorik ) on üks arengud anarcho-punk ja hardcore punk, segatud äärmusliku metallist kitarr riffs [3]. stiili, mis arenes 1980ndate keskel Inglismaal, mis on sageli olnud laule pimedas, pessimistlik lyrics, ikka poliitilisi ja sotsiaalseid küsimusi.
Garage punk
Garage punk on subgenre punk rock, mis on tugevalt mõjutatud garage rock. Koos garage rock, see on isegi võtnud mõjutusi 1960 hinge, peksid rühmad, surf rock, roolivõimendi, pop, hardcore punk ja 1960 psychedelia Asutatud 1980, see on iseloomulik heli ja pilt, mis on räpane, kole, toores , närune ja ähvardav. Sageli keskendutakse lo-fi esteetika üle meeldejääv meloodiad. New Bomb türklased, Mudhoney ja õudused on head näited selle žanri.
Glam punk
Glam punk (nimetatakse ka sära punk) Kaitsmed elemendid punk rock ja glam rock. Iggy Pop on hea näide selle žanri, nagu ka New York Dolls.
Hardcore punk
Hardcore punk (või hardcore) on subgenre punk rock, mis asutati 1970-ndate. Selle heli on tavaliselt raskem, kiirem ja paksem kui heli varasema punk ansamblid. See on kudenud mitmekesine kogumise alamžanrite ja on sageli koos alamžanrite of heavy metal. Black Flag, Bad Ajusid ning Minor Threat on kolm märkimisväärset varajase hardcore punk ansamblid.
Horror punk
Horror punk on subgenre punk rock, mis kasutab õudusfilm teemasid lüüriline sisu. lyrics on sageli lugusid, mis on seotud õudusfilmid, must huumor ja hirmulugusid või romaane. Horror punk ansamblid võiks ka Sievistellä mustad riided, luukere kostüümides ja kolju nägu maalida. Misfits on prototüüp ja teedrajav bänd horror punk žanr.
Oi!
Oi! on töölisklassi tänava subgenre punk rock, mis pärineb Ühendkuningriigi 1970. See oli eesmärgiks ühendada punkarid skinheadide ja teiste töölisklassi noort. Tuntud varakult Oi! ansamblid sisaldama: Cockney lükkab, Angelic Upstarts, 4- Skins ja Business.
Skate punk
Skate punk, tuntud ka kui skatepunk, skate-punk, skate- thrash , surf punk, või skate-core on subgenre punk, et saadud hardcore punk. On määratletud nelja-teadmiseks basslines, surf-like trummid ja kiire, Ramones-stiilis kitarr, koos lüüriline teemasid, viite-või keskenduvad rula . Tema nimi tuleneb asjaolust, et paljud skate punkarid olid rulaga. Bändid hulka järglasi NOFX, Suicidal Tendentsid, rihmaratas , Pennywise, Ten Foot Pole ning nöörile Out.
Street punk
Street punk on töölisklassi žanr punk rock, mis kujunes 1980-ndate alguses, mis on osaliselt mässu tajuda kunsti pretensioonidega esimese laine Briti punk. Street punk tekkinud Oi! stiil, mida sooritavad bändid nagu Sham 69, Angelic Upstarts, Cockney nõustu Cock TERMINAATOR ja UK Subs.
2 Tone
2 tone (või kaks tooni) oli muusika žanr loodud Inglismaal 1970 by kinnistamist elemendid ska, punk rock, rocksteady, reggae-ja popmuusika . Specials, Inglise Beat, Madness ja Bodysnatchers on tähelepanuväärne 2 tone ansamblid.
Celtic punk
Celtic punk on Celtic fusion subgenre. See on põhimõtteliselt punk rock koos mõjutusi keldi muusika. Sageli ansamblid lisada Celtic vahenditega nagu torupill, viiul , tina vile , akordion, mandoliin või Banjo. Pogues Real McKenzies, Dropkick Murphys ja peksmisi Molly on tähelepanuväärne Celtic punk ansamblid
Dance-punk
Tantsu-punk on subgenre punk rock, et esimene tekkis 1970-ndate ja mõjutavad post-punk ja nr Wave liikumise ja viimasel ajal ka post-punk revival ja kunst punk liikumised. See on määratlenud selle segu disko , funk , punk rock, ja elektro. On tuntud ka kui disko punk, funk punk ja indie-dance. Näited: Rapture, Klaxons, Kolimisteenused Osakute Valetas, ja kas see solvata teid, jah?.
Deathrock
Deathrock on termin määratleda subgenre punk rock, et killustatud off areneva Ameerika Ühendriigid West Coast hardcore stseenis, hõlmates elemendid Õudusfilmid ja dadaism . Deathrock ansamblid mängivad valjemini ja kiiremini kui gothic rock ansamblid ja sageli osa arveid psychobilly ja horror punk ansamblid. California ansamblid Christian Death, 45 Grave ja TSOL ja Nevada bänd Theatre of Ice on näited varakult deathrock ansamblid.
Folk punk
Folk punk, selle kõige üldisemas mõttes on muusika, mis ühendab elemente folk ja punk rock. Näidetena Pogues, Andrew Jackson Jihad ja varasema töö minu vastu!.
[redigeeri] Gypsy punk
Peamine artikkel: Gypsy punk
Gypsy Punk "tekkis sajandivahetusel eesotsas Gogol Bordello laulja Eugene Hütz. subgenre ühendab mustlane, Klezmer või Ida-Euroopa muusika-ja Punk rock. subgenre tavaliselt on viiul, akustiline kitarr, akordion, ja Mällo koos elektrikitarr, bass ja trummid.
Pop punk
Pop punk (tuntud ka punk pop ja muud nimetused) on fusion žanr, mis ühendab elemente punk rock pop-muusika, erineval määral. Kuna paljud mainstream pop punk ansamblid tuli Lõuna-California üks stiilis pop punk nimetatakse SoCal Sound.
psychobilly
Psychobilly on žanr muusika üldiselt kirjeldada kui segu vahel hilja 1970ndatel punk rock ja 1950 American rockabilly . On tihti ilmestanud lüüriline viited horror ja kasutamine filmide, vägivald, õudne seksuaalsuse ja muud teemad üldiselt tabu , kuigi sageli esitatud comedic või mittetõsine mood.
Punk metal
Punk on metalli üldmõistet või piiriülese žanr termin, millega kirjeldatakse muusikat, mis kaitsmed elemendid heavy metal koos hardcore punk. Sageli fusion on äärmuslik metallist žanrid. Stiilid punk metal hulka crossover thrash, metalcore , grindcore, kooriku punk, grunge , thrash metal, setete metallist, thrashcore ja järgnevate lähenemised vahel stiile.
Ska punk
Ska punk on fusion muusika žanr, mis ühendab ska ja punkroki, tihti mängib sätestatakse endise's R & B juured. Ska-core on subgenre on ska punk, segamiseks ska koos hardcore punk. omadusi ska punk erineda, sest tuumasünteesi vastandamise žanrid. rohkem punk-mõjutustega stiil tihti funktsioone kiiremini tempo, kitarr moonutamist, onbeat punk-stiilis vahepalad (tavaliselt koori) ja nina kaudu, räme või karjus laul. rohkem ska-mõjutustega stiil ska punk omadused rohkem arenenud aparatuur ja puhtam vokaal ja muusikaline heli.
Joan Jett (sündinud Joan Marie Larkin ; 22. september , 1958) on ameerika rock kitarrist , laulja, laulukirjutaja ja näitleja.
Ta on tuntud oma tööd Joan Jett & Blackhearts sealhulgas nende hit hõlma " I Love Rock 'n' Roll ", mis oli # 1 Billboard Hot 100 alates 20 märts - 1. mai 1982, [1] ning nagu nende teiste populaarsete salvestisi , sealhulgas " Crimson ja Clover "," Do You Wanna Touch Me "," Light of Day , " Love Is All Around "," Bad Reputation , "ja "Little Liar ".
. Tema muusikaline ning laululoojate lähenemine on tugevalt mõjutatud raske teraga, hard beat juhitud rütmid ühised paljude ansamblid tema emakeeles Philadelphia , sageli featuring lyrics ümbruskonna teemad kadunud armastus, kriitika ebasiirus, quest on ehtne , võitlused ja resolutsiooni Ameerika keskklassi .Ta on 3 albumit, mis on sertifitseeritud Platinum või Gold , ja ta on edaspidi "Queen of Rock 'n' Roll" mitu korda ajal oma karjääri. [2] Aastal Venus Zine's 2010 "Queen of Rock" funktsioon, Jett võitis Lugejad pick online küsitlus ees Stevie Nicks ja Ann Wilson . [3]






Erinevalt punkliikumise algusaegadest Inglismaal ei väljendanud esimesed Eesti punkbändid sugugi vaid ühe ühiskonna kihi protesti , nende taust oli vägagi erinev – koosnes ju näiteks Propeller (1979) tolle aja Eesti ühtedest tugevamatest rockmuusikutest, Sülf (1978), millest hiljem kasvas välja Päratrust (1980), moodustus Kunstiinstituudi tudengitest, Punk T, Sääse, Sex Telegram jt (1979) olid aga tollase ühiskonnaga ja koolikorraga pahuksisse sattunud koolinoorte ansamblid. Ning, erinevalt välismaistest mõttekaaslastest, kelle vaated olid valdavalt vasakpoolsed (oli ju punk sündinud ikka kui töölisnoorte protest), astusid Eesti punkarid just selle sama vasakpoolse rezhiimi vastu. Seega, ei saa kuidagi tõmmata ühest võrdusmärki Inglismaa 70-ndate keskpaiga ja Eesti 80-ndate alguse pungi vahele – üldisem ideoloogia oli kohati risti vastupidine , küll aga olid protestimeetodid (ja vaenlanegi – võim) samad.
Inimesed, kes tollal pungi juurde sattusid, võtsid selle ideed kiirelt omaks ja hakkasid neid järgides ka vastavalt tegutsema. Kuna punk oli ühiskonna juhtivate kihtide poolt kehtestatud normide ja võimu (eriti aga võõrvõimu) vastu, siis kandsid ka Eesti punkarid endas protesti riiki valitsevate inimeste ja nende tegemiste vastu. Vastumeelt oli võim, kui selline ja enamus sellega seonduvaid asju.
“ Koolides võisteldi, kes pühade ajal kõige rohkem punalippe ära hävitab. Mehed hooplesid kahe-kolme lipuga. Mul oli lihtsam – mu vanaema oli majahoidja. Ma teadsin kõiki kohti. Varred viskasin prügikasti, lipud viisin teistele näidata. Umbes 15 oli alati. Alles pärast hakkasin pihta saama, et ümbruskonna kojamehed pidid sellepärast mingeid seletuskirju kirjutama.
Tol ajal olid punkide hulgas üldse sellised kampaaniad . Nagu raha hävitamine. Kõik raha, mis sa maast leidsid või loteriiga võitsid, tuli ära põletada. Selle abil me, lollid, tahtsime riigi majandust alla viia. Mäletad, ma ise puurisin kõigile kolmekopkastele auke sisse, et – saad automaadist oma gaseeritud vee kätte, aga raha ise muutub kõlbmatuks. Kust mina pidin teadma, et Leningradis vorbitakse iga päev seda raha miljonite viisi juurde ja et see kõik on katteta!”
 
“Kojamehe memuaarid .” Kuum, 2, 1994, lk. 15.
Punkarite hulgas leidus nii asja kerge naljana võtvaid isikuid kui ka tõelisi anarhiste ja vabadusvõitlejaid. Kõige silmapaistvamad (ka avalikkusele) protestivaimu kandjad olidki punkarid, nad ei kartnud avaldada omi mõtteid ega tõekspidamisi. Muidugi kaasnes kommunismi ja nõukogude võimu vastase protestiga hulganisti probleeme, aga sellest hoolimata (või selle kiuste) oli punk paljude, kas siis seaduse või perekonnaga pahuksisse sattunud noorte jaoks väljapääsuks, võimaluseks oma protesti väljaelamiseks ja –näitamiseks (ja oma elu elamiseks)
Punkarid väljendasid ennast mitmesuguste asjade kaudu. Põhiliseks märgiks, mille järgi sellal punkarit ära võis tunda, oli tema riietus. See erines teistest totaalselt ning torkas tänavapildis lausa kilomeetri kauguselt silma. See oli omamoodi ðokk –  vastuhakk totalitaarsele riigile ja üheülbalisele massikultuurile . Kui ikka keegi punk- riietuses tänavale läks, siis päris tihti ta ka kinni võeti ja miilitsasse viidi. Punkarite üheks atribuudiks oli juustest püsti aetud hari ning kui miilits kedagi sellist kätte sai, siis aeti pea paljaks. Juhtus sedagi , et mõnda punkarit keskmiselt kolm korda päevas miilitsasse viidi. Nagu näiteks Anti Pathique’i, keda Viru tänava ühest otsast teise minekul üksteist korda peatati.
Lisaks riietusele oli ja on punkari eneseväljendusviisiks ka punkmuusika , mida võib ju pidada ka rockmuusika üheks alaliigiks. Osad punkarid lihtsalt kuulasid ja nautisid seda, teised tegid aga ka ise bändi. Sajad koolipoisid üritasid alustada rockmuusiku karjääri, olles vaevalt õppinud sõrmi kitarrile seadma. Oma lihtsuse ja protestivaimu tõttu sai nende esmaseks muusikastiiliks enamasti just punkrock. Punkrocki puhul tuleb rohkem kui ühegi teise rockmuusika alaliigi juures rõhutada selle põlgust ühiskonna juhtivate kihtide poolt kehtestatud normide vastu. Muusika pidi ðokeerima oma ülima lihtsuse ja massiivsusega. Tunnusteks olid kiire tempo (vähemalt 140 lööki minutis ), stabiilselt tugev helivõimendus, rõhutatult agressiivne mängulaad ning sirgjoonelised ja teravad tekstid.
Muidugi olid ka Lääne eeskujud , suurimaks kindlasti Sex Pistols. Paljud eesti punkansamblid imiteerisid tollal häbenemata oma menukaid inglise kolleege. Muusika originaalsus polnud mingi otsustav kriteerium – tehti seda, mis meeldis ja oma vaadetega kokku läks (ja alati polnud ju mõtet hakata “jalgratast uuesti leiutama”).
Suurem pungivaimustus ENSV -s sai alguse sellisest bändist nagu Propeller (1979). Propelleri moodustasid Eesti tollal ühed parimad, ka mitmetes teistes ansamblites tegevad, rockmuusikud. Olgugi, et nende punk mõjus pigem rõõmsa pilana, oli see tollasele võimule siiski liig – noorte hulgas väga populaarse ja erinevalt enamustest teistest tollastest punkbändidest üsna sageli ka avalikuks ülesastumiseks loa saanud ansambli tegevus keelustati aastal 1980. Siiski suutis Propeller anda pungile mingi sügavama tähenduse kogu tollases Eesti ühiskonnas. Eestis 1980. aastal tekkinud noorsoorahutustes ning suures, veel hiljemgi palju kõneainet tekitanud punkarite meeleavalduses, oli just sellel ansamblil suur osa. Propelleril endal ilmus alles 1995. aastal oma helikandja – “Propeller XV” (Fugata Ltd, CD/MC).
Kindlasti tuleks nimetada ka sellist ansamblit nagu Päratrust, mis tegutses aastatel 1979-1983 ning oli loogiliseks jätkuks Eesti esimeseks punkbändiks loetavale Kunstiinstituudi üliõpilaste ansamblile Sülf. Päratrust, mille koosseisus olid Jaak “Jekabs“ Arro - laul, Veljo “Vink“ Vingissaar - kitarr, Jüri Kermik - bass, Hardi Volmer – trummid, propageeris punkkultuuri ka laiemalt, tehes punkteatrit ja -filmi ning korraldades tantsuõhtuid. Päratrusti lagunemisel aastal 1983 tekkis ansambel nimega Turist , mis tegutses aastani 1985. Turisti lauljaks sai Hardi Volmer, Veljo Vingissaar laulis ka ja mängis kitarri. Veel olid Turistis Eerik Olle - bass, Roald “Jürilaud“ Jürlau - kitarr, Avo “ Ulvaeus “ Ulvik - klahvpillid ning Andrus “Kersta“ Kerstenbeck - trummid.
Nagu praeguselgi ajal, oli 80-ndate alguseski lisaks tosinaid nn. kohaliku menuga punkrocki bände, kellest vaid üksikutel õnnestus mõneks ajaks tähelepanu äratada – sedagi tavaliselt vaid oma linnas ja üheainsa kontserdiga, et siis taas jäädavalt kaduda. Kuna Tallinn oli ENSV kõige suurem ja vahest ka kõige mittehomogeensem linn, siis tegutses enamus punkareid seal ning ka suurem osa punkbände oli pärit sealt. Bändid moodustusid enamasti ühe kooli poistest - nii tegutses Tallinna 20. Keskkoolis aastail 1981-82 grupp nimega S. V. (Süütu Vanaema), 10 KK-st kasvasid välja bändid Sex Telegramm (1979), Generator M (1980-82) ja kindlasti teisedki. Ülejäänud tuntumad tolleaegsed bändid olid Cheese (1979), Punk T (1979), hilisema Vennaskonna kitarristi Allan Vainola moodustatud Ajutine Valitsus (1980), siiani stuudiobändina tegutsev Irwin Art Project (1980), Eesti esimene naistebänd Saudi Araabia (1980), Kopli Otell (juhiks praegune näitleja Ivo Uukkivi , hüüdnimega Munk ), Uus Kanalisatsioon (1982), Velikije Luki (1982), mille algkoosseisus olid Munk, Villu Tamme ja Allan Vainola, Teine Osakond , Uuestisünd jpt.
Enamus neist bändidest olid tuntud vaid oma kooli piires. Avalikke kontserte ansamblid eriti ei teinud, ega saanudki teha. Esineda õnnestus tavaliselt vaid justkui kooliansamblina oma kooli pidudel. Kui aga siiski kusagil mingi punkpidu või -kontsert toimus, läks teade punkringkondades kohe laiali, rahvast tuli kohale murdu ning üritus läks täie ette. Iga kontsert oli ikka omaette sündmus.
“Näiteks toimus üks kontsert Kuimetsa kultuurimajas, kus oli koos igavene posu punkbände. Sel ajal oli see ikka jõhker sõna. Kisti radiaatoreid seinte pealt maha, lasti lavalt tulekustuti rahva sekka tühjaks ning loobiti kott jahu saali laiali. Kuna nüüdisaegseid, tänapäeval tuntud pürotehnilisi ja lavatehnilisi vahendeid ei olnud, siis kasutati kättesaadavaid asju. Paljude arvates oli see ikka väga kõva sõna – tõeline punk üritus.”
“Üks kontsert pidi toimuma 22. keskkoolis, kuid siis lülitati elekter välja. See oli tol ajal küllaltki tüüpiline nähtus, et lavale jõudes lülitati elekter välja.”
 
Perv , P., Trubetsky , T. “Punk Maavallas.” Käsikiri.
Kuna punkareid oli tol ajal küllaltki vähe, siis tundsid kõik kõiki ja kui kuskil mõni punkar juurde tekkis, läks kohe jutt lahti, et näe, seal ja seal on ka mingi punkar. Põhilised punkarite kokkusaamise kohad olid Tallinnas kohvikus “ Moskva “ ja kohvikus “ Varblane “. Kokkusaamise kohti oli teisigi. 
Eesti esimesed tuntumad punkarid, kes jäid pungi juurde ka peale 80-ndate alguse suurt moelainet (pühapäevapungid jmt), olid Villu Tamme, Munk, Kont (Ivar Kont), Venno (Venno Vanamölder - hilisem Verise Pühapäeva ja J.M.K.E. trummar ) ja Anti (Anti Nõmmsalu), hiljem lisandusid ka Merca , Tõnu Trubetsky  jt.
Tagantjärgi vaadates võib öelda, et punk oli Eesti noorte hulgas 80-ndate alguses ikka vägagi populaarne. Olgu selle tõestuseks või 1981/82. aasta konkurss “Kaks takti ette”, kus esimest korda võistlesid mitte üksikesinejad vaid ansamblid.
“Muide, viimaseks korraks see bändidele jäigi (kuigi alguses lubati ansamblite Takte korraldada vaheldumisi solistide omadega) – arvata võib, et sellise otsuse peapõhjuseks oli ansambli Generator M ootamatu menu. Noore Hendrik Sal-Salleri punk-trio sai zhüriilt aina nulle , kuid pääses kogu aeg edasi tänu vaatajate postkaartidele. Generator M kogu konkursi tegelikult ka võitis – lõppkontserdil TPI aulas korraldati publikuhääletus, kuid hiljem tehti häälte lugemisel sohki ning võitjaks kuulutati Mahavok, kuna nemad esitasid protestivaba, professionaalset, “tõsist” muusikat”.
 
Morna, E. “2 Quick Tacts?” Kuum, 10-11, 1994, lk. 8-11.
Kaheksakümnendate keskel üleüldine pungivaimustus noorte hulgas lahtus, asemele tuli disko.
“Punkaritel oli probleeme põhiliselt just diskovendadega. Ja tihti peale mingit pidu läks diskovendadel punkaritega ütlemiseks ja omavaheliste arvete klaarimiseks. Aga punkarid olid rohkem sellise intellektuaalse suunitlusega ja alati peksma ei hakanud.”
 
Perv, P., Trubetsky, T. “Punk Maavallas.” Käsikiri.
Tollel ajal said alguse sellised uued ja huvitavad ning veel praegugi Eesti tuntuimad punkbändid, nagu 1984. aastal alustanud Vennaskond ja 1986. tekkinud J.M.K.E.
Viimaks leidis Eesti punkliikumine kajastamist ka trükisõnas, ajakirjanduses ilmusid mitmed palju vastukajasid põhjustanud artiklid. Muidugi, nii nagu peaaegu kogu ühiskond kannatasid ka need kirjutised kommunistliku ajuloputuse all.
“NSV Liidus ei ole punkarlusel sotsiaalseid eeldusi . Siin saab rääkida ainult Lääne moe tobedast jäljendamisest. Aga oleks suur viga pidada punki kahjutuks, üksnes väliseks ilminguks. On väidetud, et noored tahtvat lihtsalt tähelepanu äratada, eakaaslaste seast välja paista. Ehkki tahetakse ka seda, on säärased väited üpris vastutustundetud.
Meid on lapsepõlvest peale õpetatud: riie ei riku meest ehk sisu on tähtsam kui vorm. Läänes kujundas ühiskond punkarluse sisu ja vormi. Kas maksab uskuda, et koos vormiga, mis on nähtaval, ei ole osaliselt üle võetud ka sisu, kuigi me seda esmapilgul ei märka? Võõra ideoloogia juurutamise üks moodus on enne sisse sokutada võõras vorm, alles pärast sisu.
Eesti rockmuusika ajalugu meenutades võib kinnitada, et siin on vorm ja poos mõjustanud sisu, pealegi väga tugevalt. Ametlikult punk-rocki Eestis praegu ei eksisteeri, kuigi mõned noorteansamblid seda siiski viljelevad. Punkaritele meeldib käia raske rocki kontserditel [Kas tõesti?], kus nad oma käitumisega kompromiteerivad mitte ainult üksikuid soliste, vaid kogu zhanrit. Sellest on kahju, sest paremaid raske rocki palu võib õigustatult arvata progressiivse muusika hulka, millel on esteetilisi väärtusi ning mis sisaldab positiivseid ideid ja inimlikkust. [~!”#¤%&/()=?]
Lootuses, et ka sina, punkar, ajalehte loed, pöördun otse sinu poole. Vaata avali silmi enda ümber, ja sa näed, sa oled üksi, üksi oma narrimundri ja eluvõõraste mõtetega. Sinu jutt joodikute ja ärikate mittesallimisest on kilp, mille taha sa poed , et oma olemasolu kuidagimoodi õigustada. Sa oled lihtsalt võõrkeha tervel organismil [Eesti NSV-l].”
 
Kraan , Ü. ”Kes on PUNKARID?” Noorte Hääl, 5. august, 1986.
Kandilistes sulgudes [] kommentaarit Tõnu Trubetsky’lt
Eks ta’s nüüd ole – praegu on naljakas, aga siis oli sellega tõsi taga. Vaevalt aasta hiljem (1987) ei räägitud enam mitte punkarluse likvideerimisest vaid vajadusest “mitteformaalseid gruppe” mõista ning teha isegi mõningaid järeleandmisi – see oli esimene ilming peatselt käivituvast perestroikast (vt Noorte Hääl, 17. juuni, 1987. “Mitte võidelda, vaid esmalt uurida.” Toomas Sildam.)
Enne, kui punkarid 1988. aastal kogu rahva kangelasteks tõusid, tuli neil juba pealtnäha uuenduste kursil olevas ENSV-s kogeda veel mitmeid viltuvaatamisi. Olgu selle näiteks, et uus mõtlemine ei sünni üleöö või Anu Klyszeiko ja Tõnu Trubetsky pulmapidu Pirita restorani banketisaalis aastal 1988:
“Pidu algas skandaaliga. Otse kontserdilt pahaaimamatult saabunud Villu, kutse näpus, jäeti soengu pärast ukse taha. See oli täiesti absurdne olukord. …
 Minu isa ja onu läksid administraatoriga “ vestlema ”, meie jäime kõige muu hulgas ka nõukogude süsteemi kiruma.  …
Kulus ligi tund, enne kui Villu aplausi saatel meie hulka jõudis.
 
“Siin ei ole ennem midagi sellist toimunud, mind vallandatakse,” oli meeleheitele viidud administraator öelnud.”

Trubetsky, A. “1988 – Ave Luna ja muud sündmused.” Kuum, 4, 1994, lk. 32-35.
Vaevalt pool aastat hiljem olid punkarid ja eriti Villu Tamme oma lauluga “Tere, Perestroika” justkui kogu vabadusvõitluse ja laulva revolutsiooni sümbolid.
“Rahvale meeldis väga Vennaskond, refrääne lauldi hoogsalt kaasa, eriti rõõmustas neid “Kõik on hea”. Üleüldine melu saatis aga Villut , kui ta esitas oma “Tere, Perestroika”. Kogu ülejäänud aja istus Villu lava serval ja jagas autogramme. Seda oli väga lõbus bussiaknast jälgida, oma järge ootas paarikümnemeetrise saba moodustav lastejõuk.”
 
Trubetsky, A. “1988 – Ave Luna ja muud sündmused.” Kuum, 4, 1994, lk. 32-35.
Need aastad (1988-1991) olidki tegelikult kogu eesti pungi tähetunniks, ja õigusega, sest oli ju nüüd Eesti rahvas saavutanud selle, mille eest punkarid seisid . Villu Tamme oli rahvuskangelane, … (jne). Toimus ridamisi suurejoonelisi punkrocki kontserte, esimesed Eesti ansamblid käisid esinemas Läänes, punkbändid osalesid üle-Eestilistel kontserttuuridel.
23. märtsist 6. juunini 1990 toimus kümnest kontserdist koosnev Onu Bella ja Vennaskonna turnee , mida omavahel hakati nimetama Kuldhamba ajastuks , kuna turnee mänedzheril Jaan Vaagil olid kõik hambad kullast . Kontserdid toimusid Kohtla-Nõmmel, Koerus, Rakveres , Jänedal, Järvakandis, Nõmmel, Haabsalus, Lihulas, Emmastes ja Tallinnas. Peale Onu Bella ja Vennaskonna kuulusid truppi veel striptiisitar Maria, kes ennast igal kontserdil alasti võttis.
 
Perv, P. "Vennaskonna ajalugu"  http://www.tm.ee/vennaskond/ajalugu1.ht m
Koperatiiv “Kuldnokk” üllitas kodumaise punkmuusika esimesed kassetid, J.M.K.E. sõlmis esimese Eesti bändina plaadilepingu välismaal ja saavutas Soomes ülisuure populaarsuse, Vennaskonnal ilmus kassett “Ltn. Schmidti pojad” (1991). Alguse said bändid Ave Luna, The Un Concern , 90-ndate alguse tõeline rahva lemmik Onu Bella ja Öörahu, veel praegugi tegutsev Pööloy Gläänz jt.
Aastaks 1992 oli Eesti ühiskond omas uues vormis saavutanud juba teatud küpsuse ning punkarlus taandus oma harjumuspärasesse undergroundi. Kuigi politsei neid enam vaid välimuse pärast pokri ei tirinud, vaadati neile üldjuhul ikka viltu . Pungile oli sellest vahest kasugi – no mis mõtet olnuks enam võimu vastu protesteerida kui see võim kõik sinu öeldu õigeks tunnistab . Endistviisi menukalt jätkas esialgu vaid Onu Bella, pannes oma “allapoole vööd” tekstide ja käitumisega kinni kõikvõimaliku küsitlused aastal 1992, enam ühiskonnakriitilisemast punkrockist läks laiadele massidele peale Vennaskond. Viimase tuules kerkis Sindist esile The Tuberkuloited. Muidugi tekkis siin-seal teisigi uusi punkbände, kuid nii nagu 80-ndatel olid need ka nüüd valdavalt koolipoiste esimesed muusikaalased katsetused , millest informatsioon lähimast tutvusringkonnast enamasti kaugemale ei jõudnudki. Aastal 1991 sai alguse ka Psychoterror, kellest alates võibki rääkida uuest perioodist Eesti pungis – punk muutus jälle ühiskonna (nüüd juba selle uue) kriitiliseks. Muidugi oli Psyhhoterrori liider Freddy oma mistahes ühiskonnakorra vaenulikkusega silma paistnud juba ka varem, näiteks aastal 1988 Tartus:
“Päris lõpus, kui tavapärased suvabändid lavale kargasid, jooksis lava ette purupurjus Freddy, sini-must-valge lipp käes. Ta lehvitas sellega alguses niisama, ümberringi tuisates ja kakerdades, kuni kõigile ootamatult rebis lipu küljest esmalt valge ja seejärel sinise riba, ning kargles mustaga edasi.”
 
Trubetsky, A. “1988 – Ave Luna ja muud sündmused.” Kuum, 4, 1994, lk. 32-35.
Mis veel?
Eks see Eesti punk soigus ikka vähehaaval edasi, laiemale kuulajaskonnale ja kõmuajakirjandusele pakkusid pinget vaid juba tuntud tegijad Vennaskond Tõnu Trubetsky’ga eesotsas, Villu Tamme ja J.M.K.E. ning mõningad näiteks kasvõi Operatsioon Õ või Psychoterrori skandaalimaigulised teod.
Suurem tunnustus tuli hoopis “raja tagant” – nii võitis Vennaskond 1996. aastal Bukarestis Radio France Internationale korraldatud eks-idabloki muusikute võistluskontserdil “Rock - Pop in the East “ parima Ida-Euroopa bändina “ Grand Prix des Media“, Saksamaa plaadifirma Tug Records andis aastal 1997 välja J.M.K.E. kogumikplaadi "Totally Estoned - The Best Of J.M.K.E".
Eestis jõudis oma kogumikplaadini (õieti küll koguni 2-st plaadist/kassetist koosneva ‘best of’-ni) aastal 1998 ka Vennaskond.
Vahepeal , aastal 1993, oli esimese kasseti välja andnud momendi ainus kodumaise punkmuusika laiema tirazheerimisega tegelev plaadifirma - Fucking Cunt Records.
Aastal 1996 hukkus liiklusõnnetuses Vennaskonna akordionist ja varem ka ansamblite Verine Pühapäev, Osakond 79 ning PRO laulja Ülari Ollik (Mätas). Tema mälestuseks toimub Villu Tamme eestvedamisel iga aasta lõpul Mätta mälestuskontsert ja antakse välja kassett Eesti oleva ja olnud punkmuusikaga. Kõike seda finantseeriv Mätta Fond püüab jõudumööda toetada ka teisi Eesti pungikultuuri tegemisi (NB! Kui leiad eneses tahtmist kuidagi seda fondi toetada, kontakteeru Villu Tammega).
Sest ega’s punk Eestis surnud pole!
Mis edasi?
“Kitsamalt võttes on ka punki jaoks küsimus, kas jätkata oma action ’it toetudes maailmakuulsustele või leida enda jaoks midagi täiesti originaalset. Vanusest tingituna tõusetuvad sellised küsimused vältimatult. Milline on punki suhe tänapäeva kommertsialiseeruvasse maailma, mil’ ehedus ja loomulikkus asenduvad järjest enam tehnitsistliku plastmassiga? Kui kerge või raske on punkaritel siin, meie ajas, pisikeses kolka-Eestis olla? Isiksustena on punkid teatud mõttes veelahkmel. 20-aastasena püüab Eesti punk ennast rohkem analüüsida ja oma põhimõtteid painutada. Teda iseloomustab praegusel ajahetkel püüd muutuda tavalisemaks oma igapäevaelus. Toomas Pertelov: “Ma ei tea, mis see vanamoeliste räbaldunud rõivaste kandmine oli, see oli selline spontaanne, ma üldse ei mõelnud selle peale.”, “Ma ei tea, kas ma tahaks ainult laulmisega tegelda. See võib muutuda, kuidas nüüd öelda, kuidagi nüriks ja rutiinseks või… aga jah, laulda mulle meeldib, oleks ainult kuulajaid.””
 
Perv, P., Trubetsky, T. “Punk Maavallas.” Käsikiri.