Pjotr Tsaikovski (0)

Pjotr Tšaikovski
Luikede Järv
Pjotr Tšaikovski
Luikede järv
Koreograaf -lavastaja: Tiit Härm Muusikaline juht ja dirigent : Arvo Volmer Dirigendid: Mihhail Gerts, Risto Joost Kujundus ja kostüümid: Eldor Renter Valguskunstnik : Airi Eras
Osatäitjad

Odette/Ottilie : Galina Lauš Prints Siegfried : Maksim Tšukarjov Andrei Mihnevitch Andrus Laur Nanae Maruyama Olga Rjabikova

Vaatused
I vaatus Park lossi lähedal. Prints Siegfried pühitseb sõpradega oma täisealiseks saamist. Pärast külaliste lahkumist jääb Siegfried üksi. Printsi tähelepanu köidab möödalendav luikede parv. Ta haarab relva ja tõttab järve poole.  II vaatus Metsajärve kaldale ilmuvad uhked valged luiged . Need on nõiutud tütarlapsed, kes vaid öösel inimesteks muutuvad. Õel võlur Robert hoiab neid oma nõiduse kütkes ja üksnes truu armastaja võib luiged taas inimesteks muuta. Prints Siegfried jõuab järve äärde. Ta märkab valget lindu ja tõmbab vibu vinna. Ootamatult muutub lind kauniks tütarlapseks. See on luikede kuninganna Odette.Tütarlapse ilu lummab printsi. Odette näeb Siegfriedis oma võimalikku päästjat. Noormees vannub talle igavest truudust. Hommik läheneb. Tütarlapsed peavad taas luikedeks saama ja Odette jätab Siegfriediga hüvasti. III vaatus Siegfriedi ema on korraldanud poja auks balli. Kuue ülla neitsi seast peab
Siegfried endale mõrsja valima . Kuid printsi mõtted on imekauni Odette´i juures. Vaid ema soovile alludes pöörab ta ballile kutsutud mõrsjakandidaatidele tähelepanu. Ootamatult saabub tundmatu külaline.See on õel võlur Robert, kes esineb rüütlinaja on ballile toonud oma tütre Ottilie.Siegfriedi hämmastab kaunitari sarnasus Odette´iga. Robert käsib tütrel kogu oma veetlus mängu panna, et kütkestada printsija saada temalt armutõotus. Siegfriedi peab Ottiliet Odette´iks ja teatab emale oma otsusest naituda tütarlapsega. Sel hetkel näitab end Siegfriedile valge luik. Prints mõistab, et teda on petetud ja ta tõttab ahastades järvele. IV vaatus On öö. Järve kaldal seisavad kurvad luiktütarlapsed. Siegfried palub Odette´ilt andestust ja veenab teda oma tunnete muutumatuses.Robert püüab võlujõuga Odette’i printsist lahutada. Siegfried astub oma armastuse ja Odette´i õnne eest võitlusesse. Ennastohverdava armastuse ja truuduse ees murdub Roberti võlujõud ja ta hukkub.
Pjotr Tšaikovski elulugu
Tšaikovski sündis 7. mail 1840 Udmurtias Votkinskis haritlaste perekonnas. Tema isa Ilja Petrovitš Tšaikovski oli mäeinsener ja töötas Votkinski tehases juhtival ametikohal. Helilooja ema, Aleksandra Andrejevna (neiupõlvenimi d'Assier), oli Ilja Tšaikovski teine abikaasa ja mehest 18 aastat noorem. Tšaikovski oli kuuelapselise pere teine laps. Aastal 1838 sündis pere vanim laps Nikolai, 1842 helilooja õde Aleksandra, seejärel Ippolit. Aastal 1850 sündisid perre kaksikud pojad Anatoli ja Modest . Anatoli oli aastail 1891 –1892 Eestimaa asekuberner ja Modest oli tuntud näitekirjanik, tõlkija ja teatrikriitik. Ta kirjutas libretod Tšaikovski ooperitele " Padaemand " ja "Jolanthe". Muusika oli selles peres aukohal . Tšaikovski ema mängis klaverit ja laulis, õhtuid veedeti kohalikke rahvamuusikuid kuulates. Aastal 1849 läks Tšaikovskite perekond elama Alapajevskisse ja seejärel 1850. aastal Peterburi. Aastatel 1850– 1859 õppis ta Peterburi õigusteadustekoolis ning õppis klaverit Carl Friedrich Karelli käe all. 1854. aastal suri ta ema, Tšaikovski oli siis kõigest 14-aastane. Pärast kooli lõpetamist asus Tšaikovski tööle Justiitsministeeriumis titulaarnõunikuna. Töö kõrvalt õppis ta Vene muusikaühingu juures klaverit ( juhendaja Rudolf Küdinger) ja külastas tihti ooperiteatrit. 1862. aastal astus Tšaikovski Peterburi Konservatooriumi ning lõpetas selle 1865. Algul püüdis ta kooli kõrvalt tegeleda ka ametniku ülesannetega, kuid 1863. aastal otsustas lõplikult muusika kasuks. Konservatooriumis õppis ta kompositsiooni Anton Rubinšteini ja Nikolai Zaremba juhendusel. Aastal 1866 alustas ta Nikolai Rubinšteini kutsel tööd harmooniaõppejõuna vastavatud Moskva Konservatooriumis, kus töötas 1878. aastani. Tema käe all õppis mitusada noort muusikut, kellest ehk tuntuim oli Sergei Tanejev, kellele Tšaikovski pühendas sümfooniateose " Francesca da Rimini".
1868. aastal tutvus ta "Võimsa rühma" liikmetega ning tegutses ka muusikakriitikuna. Aastal 1877 abiellus ta Antonina Miljukovaga, tegelikult oli Tšaikovski homoseksuaalne ning abielu oli heliloojale katastroofiline. Pikas lahutusprotsessis halvenes Tšaikovski vaimne tervis ning arstid soovitasid tal minna välismaale. Tšaikovskit toetas rahaliselt helilooja suur austaja, metseen Nadežda von Meck , kelle annetuste abil oli Tšaikovskil võimalik reisida ja pühenduda suuresti oma loomingulisele tegevusele. Euroopa reisidel dirigeeris ta koore nii Berliinis, Pariisis kui ka Londonis. Reisidel peatus ta pikemalt Itaalias ja Šveitsis, kus tutvus ka kaasaegsete heliloojatega, näiteks Griegi ja Saint-Saënsiga. 1885. aastal pöördus ta tagasi kodumaale ja asus elama Klini. Seal asub ka helilooja majamuuseum . Pjotr Tšaikovski suri 1893. aastal Sankt-Peterburgis koolerasse. Tšaikovski surma tegeliku põhjuse kohta on mitu versiooni. Näiteks on muu hulgas arvatud, et ta tegi enesetapu või et ta mürgitati. Tema surma kõige reaalsemaks põhjuseks peetakse praegu arseenimürgitust, ehkki seda ei suudeta enne kindlalt tõestada, kui avatakse Tšaikovski haud ja analüüsitakse tema säilmeid. Pjotr Tšaikovski on maetud Peterburi Aleksander Nevski kloostri Tihvini kalmistule.
BALLETI AJALOOST
Renessansiajastul, 14-15. sajandil korraldati Itaalias antiiketenduste eeskujul õukonnaetendusi. Sõna balletto kasutati seal sisuliselt ühendatud tantsude kohta. 17. sajandi Prantsusmaad valitsenud Louis XIV oli eriti tantsulembene kuningas, tema õukonnas oli tantsuõpetusel tähelepanuväärne koht. Balletitantsude kõrval arenes tants kui omaette etendus publikule, milles sageli ka Louis XIV solistina ning õukondlased kaasa tantsisid. 1661. a. rajas Louis XIV Pariisis Kuningliku Tantsuakadeemia, mis oli esimene sellelaadne asutus Euroopas. Seal kasutusele võetud positsioonid jalgade ja käte asendite jaoks on klassikalises balletis püsinud tänaseni. Renessansi- ja barokiajastul polnud balletietenduse aluseks tingimata kirjanduslik süžee. Lavastus võis lähtuda puhtal kujul tantsust ning muusika osaks oli sel juhul olla lihtsalt tantsu saatemuusika. 18. sajandi teisel poolel suurenes oluliselt muusika roll tantsuetenduste sisu esiletoomisel. Tants koos muusikaga hakkas rohkem väljendama inimtundeid, samas suurenes ka pantomiimi osatähtsus. Prantsuse ballettmeistrist Jean Georges Noverr´ist ( 1727 -1810) algas süžeelise draamaballeti tegelik ajalugu. Siitpeale tuuakse lavale ka otse kaasaegse eluga seotud probleemid. 19. sajandi romantiline ballett hakkab üha rohkem väljendama inimvaimu püüdlemist materialistlikust maailmast ideaalsesse, unistustesse, kirgedesse ja fantaasiatesse. Romantismile kui vaimsele liikumisele on iseloomulik, et tundeline seatakse mõistuslikust märksa kõrgemal. Balletis vastab sellisele tundelisusele baleriini tõusmine varbaotstele, varvaskingade kasutuselevõtt ja vastava tantsutehnika rakendamine. Baleriinikostüümiks sai valge kahar tüllkleit. Balletis muutus nüüd sisu, muusika ja koreograafia ühtsus eriti oluliseks. Algas baleriinikultus. Romantism oli balleti kuldajastu, tants koos muusikaga seisis kunstiliikide esireas. 19. sajandiks kujunes välja kolm peamist balletikoolkond: itaalia, prantsuse ja vene koolkond. Koostöös Peterburi Maria teatris töötanud Lev Ivanovi ( 1834-1901) ja prantslase Marius Petipaga (1819- 1910 ) ühendas balletikunstis prantsuse ja vene eripära) lõi oma meistriteoseid Pjotr Tšaikovski (1840-1893). 20. sajandi algul korraldas Sergei Djagilev (1872-1929) vene balletti tutvustavaid hooaegu algul Pariisis, siis mujal Euroopas ja Ameerikas. Maailmakuulsuse saavutas priimabaleriin Anna Pavlova (1881- 1931 ), kelle tantsitud “ Surev luik” C.Saint Saensi muusikale on muutunud balletiajaloo legendiks. Klassikaline ballett säilib ja areneb edasi ka tänapäeval, selle peamised keskused on Moskva, Peterbur, Pariis, London, Milano , Kopenhaagen ja New York . Tuntud ballettitantsijad: Maria Taglioni (1804-1884),August Bournonville (1805- 1879 ), Anna Pavlova (1881-1931), Rudolf Nurejev (1938-1994), Maia Plissetskaja, Galina Ulanova. Tuntud ballettmeistrid: Filippo Taglioni (1777-1871), Marius Petipa (1819-1910), Lev Ivanova (1834-1901), Mihhail Fokin (1880-1942), Georg Balanchine (1904-1983), Maurice Bejart. Ballette: Louis Joseph Herold, “ Asjatu ettevaatus” ; Jean Schneitzhoeffer, “Sülfiid”; Adolphe Adam, “ Giselle ”; Leo Delibes , “Coppelia”; Pjotr Tšaikovski, “Luikede järv”; “Pähklipureja”, “ Uinuv kaunitar”; Aleksandr Glazunov, “Raimonda”; Igor Stravinski , “Tulilind”, “Petruška”, “Kevadpühitsus”; Sergei Prokofjev , “Romeo ja Julia ”; Bela Bartok, “Võlumandariin