Mailaselised ja kuslapuulised (0)

LUUA METSANDUSKOOL
Maastikuehitus
Sessioonõpe

HALJASTUSES KASVATAVATE TAKSONITE MÄÄRAMINE SUGUKONDADES MAILASELISED JA KUSLAPUULISED
Iseseisev töö õppeaines botaanika

KOOSTAS: Kadi Treial
JUHENDAS: Evelin Saarva

Luua 2011

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 4
1.MAILASELISED 5
1.1. Sugukonna üldine iseloomustus 5
1.2.Sugukonda kuuluvad perekonnad 5
1.2.1.Perekond mailane (Veronica) 6
1.2.2.Perekond müürilill (Cymbalaria) 7
1.2.3.Perekond pärdiklill (Mimulus) 7
1.2.4.Perekond vägihein (Verbascum) 8
1.3.Haljastuses kasutatavad liigid 9
1.3.1.Külmamailane 10
1.3.2.Harilik müürilill 11
1.3.3.Aed-pärdiklill 12
1.3.4.Lilla vägihein 13
2.KUSLAPUULISED 14
2.1.Sugukonna üldine iseloomustus 14
2.2.Sugukonda kuuluvad perekonnad 14
2.2.1.Perekond kuslapuu (Lonicera) 15
2.2.2.Perekond lumimari (Symphoricarpos) 16
2.2.3.Perekond lodjapuu ( Viburnum ) 16
2.2.4.Perekond veigela (Weigela) 17
2.3.Haljastuses kasutatavad liigid 18
2.3.1.Sinine kuslapuu 18
2.3.2.Tatari kuslapuu 19
2.3.3.Punane lumimari 21
2.3.4. Villane lodjapuu 22
2.3.5.Kaunis veigela 23
KOKKUVÕTE 25
KASUTATUD KIRJANDUS JA VEEBILEHED 26

SISSEJUHATUS

Antud töö eesmärk on tutvustada mailaseliste ja kuslapuuliste sugukondadesse kuuluvaid haljastusväärtust omavaid perekondi ja nende liike. Vastused püüan saada jägnevatele küsimustele:

• Kui paljud perekonnad ja liigid nendest sugukondadest omavad haljastusväärtust?
  
• Milliseid perekondi ja liike neist saab Eestis kasvatada?
  
• Millised on selle perekonna või liigi määramistunnused?
  
• Kus antud liik kasvab?
  
• Milliste liikidega peenras kokku sobib?
  
• Milliseid kasvutingimusi vajab?
  
• Kuidas paljundada?
  
• Milliseid sorte Eestis kasutatakse?
  

MAILASELISED

Sugukonna üldine iseloomustus

Mailaseliste (Scrophulariaceae) suur taimesugukond hõlmab üle 200 perekonna ja ligikaudu 2600 liiki, kellest 18 perekonda ja 66 liiki kasvab Põhjalas looduslikult. Enamik sugukonda kuuluvatest taimedest on rohttaimed , kuid soojematel laiuskraadidel leidub ka põõsaid ja puid. Lehed võivad olla vastakud, männasjad või üksikult ning neil puuduvad abilehed . Osal perekondadest on õied korrapärased, neil on viis tupplehte, viis kroonlehte ja viis tolmukat , suuremal osal on siiski vaid nelitolmukat, millest kaks on pikad ja kaks lühikesed (kahe poolmega). Peale selle on paljudel perekondadel kahehuuleline õiekroon, millel on kahehõlmaline, tolmukaid kaitsev võljvas ülahuul ja tolmeldavaid putukaid ligimeelitav kolmehõlmaline alahuul. Viljad on lõhenevad või väikeste avadega kuprad , väga harva marjad . [13]

Sugukonda kuuluvad perekonnad

Mailaseliste (Scrophulariaceae) sugukonda kuulub, nagu eelpool mainitud , üle 200 perekonna, kellest Eestis kasutatakse haljastuses päris paljude perekondade liike. Nendest suutsin kindlaks teha 20 perekonda – alonsoa (Alonsoa), inglilill (Angelonia), lõvilõug (Antirrhinum), kinglill (Calceolaria), kilpkonnalill (Chelone), kollinsia (Collinsia), müürlill (Cymbalaria), kaksikkannus (Diascia), sõrmkübar (Digitalis), eriinus (Erinus), käokannus (Linaria), pärdiklill (Mimulus), nemeesia (Nemesia), peekerlill (Penstemon), purpurvanik (Rhodochiton), suutera (Sutera), toreenia (Torenia), vägihein (Verbascum) mailane (Veronica) ja männasmailane (Verinicastrum). Perekondi on küll palju kuid enamikest perekondadest on Eestis haljasuses kasutusel vaid 1-2 liiki. Lähemalt tutvustan mailase perekonda ja veel kolme mulle huvi pakkuvat perekonda – kilpkonnalill, pärdiklill ja vägihein.
Tabel 1.1. Sugukonda kuuluvate perekondade määramistunnused. [1, 10, 11, 13]
Perekond
Lehed
Õied
Vili
Taimetüüp
Cymbalaria
Ümarsüdajad ja hõlmised.
Väikesed, valged, lillad või roosad, paiknevad lehekaenaldes. Õiekroon kahehuuleline..
Kerajas kupar .
Roomav rohttaim
Mimulus
Lehed vastakuti
Maski meenutavad õited, lehterjad, umbes 4 cm pikad.
Õmblustest avanev kupar
Rohttaim, poolpõõsas.
Verbascum
Suured juurmised lehed, mis enamasti moodustavad roseti. Lehed on sageli viltjaskarvased.
Õied pikas õisikus, enamasti kollakat värvi, harvem purpursed, punakad või valged. Õisikud püstisesd, harunemata või kandelaabriliselt harunenud ülemise osaga.
Paljuseemneline kupar.
Rohttaim, poolpõõsas.
Veronica
Lehed enamasti vastakud, harvem männasjad või vahelduvad.
Õied enamasti sinised või valged, harvem roosad või lillad, namasti koondunud pikka õisikusse.
Paljuseemneline kupar.
Rohttaim, poolpõõsas, põõsas.

Perekond mailane (Veronica)

Ühe- kuni mitmeaastaste rohttaimede, poolpõõsaste või põõsaste perekond samanimelisest sugukonnast . Perekonnas on erinevatel andmetel 180-300 liiki, mis looduslikult kasvavad peamiselt põhjapoolkera paraskliimaga aladel, harvem troopilistel aladel mäestikes. Meil kasvatatakse umbes 40 liiki või alaliiki ja nende sorti. [1, 10, 13] Joonis 1.1. Veronica spicata. 'Red Fox'.
Mailaste lehed on enamasti vastakud, harvem männasjad või vahelduvad. Õied enamasti sinised või valged, harvem roosad või lillad, mis enamasti on koondunud pikka õisikusse. Õiekroon neljatine , milles ülemine kroonleht on teistes suurem, ratasjas või kahehuuuleline. Kroonputk on väga lühike. Tolmukaid on 2. Viljaks on paljuseemneline kupar. [10, 13]
Mailased vajavad heaks edenemiseks päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta ning toitainetevaest kuni keskmise toitainetesisaldusega vett hästi läbilaskvat pinnast. Taluvad normaalselt ka tavalist aiamulda. Talvel tundlikud pinnase liigse niiskuse suhtes. [13]
Madalad liigid sobivad kiviktaimlasse ja kattetaimedeks, poolkõrged ja kõrged aga püsikupeenrale, kalda- ja niidutaimedeks. Võivad samale kasvukohale jääda kümnekonnaks aastaks, kuid näevad paremad välja, kui 4-5 aasta järel neid harvendada ja jagada ning ümber istutada . Istutamisel on sobiv vahekaugus 20-25 cm. [13]

Perekond müürilill (Cymbalaria)

Müürililled on madalad, aedades populaarsed pinnakatte- ja kiviktaimlataimed. Euroopas kasvab perekonna kümnest liigist 9. Kesk-Euroopas kasvatatakse 6 liiki ja mitmeid sorte. [1]
Müürililled on madalad mitmeaastased roomavad rohttaimed. Lehed on ümarsüdajad ja hõlmised. Õied on väikesed, värvilt valged, lillad või roosad ning paiknevad lehekaenaldes. Õiekroon liitlehine ja kahehuuleline. Alumine huul kumer ja suleb neelu, kroonputk kõvera kannusega. Viljaks on kerajas kupar. [10, 11] Joonis 1.2. Cymbalaria aequitriloba.
Müürililled on vähenõudlikud, kasvavad nii päikesepaistel kui ka varjus . Eelistavad niiskemat kergemat kivist mulda, varjus kasvavad ka kuivemal mullal. [11]
Müürilillesid paljundatakse seemnetega või võsundeid jagades . Müürililled levivad ka isekülviteel ja võsundite abil. Seemneid võib külvata otse kasvukohale kivide vahele. [1]

Perekond pärdiklill (Mimulus)

Lille ladinakeelne nimi "mime" tähendab tõlkes narri või klouni ja samuti ahvi. See tuleneb lille värvuse ja kuju pärast. Pärdiklill on üldnimetus väga mitmekesise vormi ja õitega taimedele. Täpilised sordid kannavad tihti ka tiigerlille nime. Pärdiklillede perekonda kuulub ligemale 180 liiki, mis peamiselt on looduslikult levinud Ameerika parasvöötmes. Esimesed pärdiklilled toodi Euroopasse kaks sajandit tagasi. [13, 14]
Pärdiklilled on madalad kuni poolkõrged ühe- või mitmeaastased rohttaimed, harva poolpõõsad, mõnikord roomava kasvuga. Lehed vastakud. Maski meenutavad, mitut värvi õied asetsevad üksikult lehtede kaenlas. Õied meenutavad veidi lõvilõuga. Õiekrooni ülahuul 2-hõlmaline, püstine, alumine huul 3-hõlmaline, laiuv. Viljaks on õmblustest avanev kupar. [11, 13] Joonis 1.3. Mimulus aurantiacus 'Pt. Molate'.
Eelistab kasvamiseks päikeselist viljaka niiske pinnasega kasvukohta. Eesti oludes saab kasvatada seemnetest varakult idandades ning taimed ette kasvatades üheaastaste suvelilledena. Talvitamine kasvukohal pole nende taimede külmaõrnuse tõttu mõeldav. [13]
Üheaastaseid pärdiklilli kasutatakse lillepeenardes, ääristaimedena. Neid võib istutada rõdu- ja aknakastidesse või vaasidesse maja põhjapoolsele küljele. Mõningad liigid sobivad kiviktaimlasse pinnakattetaimena. Vaskpunane ja punane pärdiklill sobib istutada soisesse turbaaeda (istutussügavus sel juhul 5-10 cm veetasemest kõrgemal), mõned liigid sobivad kaldataimedeks. Vaatamata sellele, et pärdiklille loetakse konteinerites kasvatatavaks taimeks, sobib ta hästi ka avamaale, eriti niiskemale pinnasele. Teda võib edukalt istutada ka näiteks veekogu kaldale. Seal kasvab paremini kollane pärdiklill (M. luteus), mis annab hästi seemet ja paljuneb isekülviga. Seepärast suhtutakse mõnikord pärdiklille kui pahatahtlikku, raskesti väljajuuritavasse umbrohtu. [13]

Perekond vägihein (Verbascum)

Perekonnas on 360 liiki. Looduses kasvavad nad Euroopa, Põhja-Aafrika ja Aasia rohtsetel aladel ja valgusküllastes puistutes. Eestis kasvab looduslikult kaks liiki: üheksavägine (V. thapsus) ja must vägihein (V.nigrum). [13]
Vägiheinad on kahe- kuni mitmeaastased, enamasti kõrgekasvulised rohttaimed, harvem poolpõõsad. Vägiheinu iseloomustavad suured juurmised lehed, mis enamasti moodustavad roseti, kuid mõnikord on taimed terve varre ulatudes kaetud vahelduvalt asetsevate lehtedega . Varrel paiknevad lehed on enamasti väikesed. Lehed on sageli viltjaskarvased. Õied paiknevad varre tipus pikas püstises kobarjas või pöörisjas õisikus ja on enamasti kollakat värvi, harvem purpursed, punakad või valged.õied on viietised, peaaegu korrapärased. Tolmukaid 5, kaks alumist on teistest pikemad . Viljaks 2-pesaline kupar. [1, 11, 13]
Aedades kasvatatakse hübriide, mille kõrgus varieerub 30 cm kuni 100 cm. Kasvuks vajavad nõrgalt aluselist toitainetevaest pinnast ja päikeselist kasvukohta. Toitaineterikkas pinnases kasvavad taimed suureks ja vajavad siis kaitset. [13] Joonis 1.4. Verbascum bombyciferum 'Polarsummer'.
Vägiheinu on kõige lihtsam paljundada seemnete abil. Nende paljundamine on aga problemaatiline. Kui aias kasvatatakse mitmeid liike, võib olla kindel, et järglaste hulgas on ristandeid. Kui aga soovitakse saada sordipuhtaid seemneid, tuleb õisikud eraldada paberkottidega. Sorte on küll võimalik paljundada ainult juurepistikute abil kasvuhoones , sest külgvõrseid moodustub harva. Kui seemned külvatakse kevadel aprillis -mais, õitseb juunist augustini, kuid kui külvata juulis-augustis, hakkab õitsema järgmise aasta mais. Seemned idanevad 18-21°C juures 15-20 päeva. [1, 13]

Haljastuses kasutatavad liigid

Eelpool lähemalt tutvustatud perekondadest on Eestis haljastuses kasutusel mitmeid liike. Lähemalt tutvustan nendest külmamailast (Veronica chamaedrys), harilikku müürilille (Cymbalaria muralis), aed-pärdiklille (Mimulus x hybridus) ja lillat vägiheina (Verbascum phoeniceum).
Tabel 1.2. Sugukonda kuuluvate liikide määramistunnused. [1, 3, 4, 5, 8, 10, 11, 12]
Liik
Vars
Lehed
Õied
Veronica chamaedrys
Varred nõrgavõitu, alusel tõusvad, harilikult kahe rea pehmete karvadega.
Lehed lühirootsulised või rootsutud, vastakud, südajasmunajad, ebakorrapäraselt hambulise servaga.
Õied hõredates õisikutes, õiekroon neljatine, ratasjas, ebakorrapärane, sinine, kaks tolmukat.
Cymbalaria muralis
Niitjad roomavad varred.
Lehed pikarootsulised, ümarsüdajad, 5-7 hõlmised, paljad . Hõlmad ogaterava tipuga.
Õied helelillad, harvem valged või roosakad, neelus 2 kollast laiku.
Mimulus x hybridus
Hästi harunevad püstised mahlakad varred.
Lehed helerohelised, elliptilised .
Kreemikaid, roosasid, punaseid, kollaseid, oranže või kirjuid 4-6 cm läbimõõduga lehterjaid õied.
Verbascum phoeniceum
Varred püstised, enamasti harunemata.
Lehed väikesed, vahelduvad, rohelised. Juurmised lehed on suuremad, munajad , tumerohelised, alumine pind lühikarvane, lameda kodarikuna.
Õied suuremapoolsed, värv varieerub valgest lilla ja punase eri toonideni, asetsevad pikas kobaras .

Külmamailane

Külmamailane (Veronica chamaedrys) kasvab nii kuivadel kui ka niisketel niitudel ja puisniitudel, leht- ja segametsades, teeservadel. [5]
Külmamailane on peenikese roomava risoomi ja lihtsate või harunevate vartega 10- 40 cm kõrgune taim. Varred nõrgavõitu, alusel tõusvad, mõnikord juurduvad, harilikult kahe rea pehmete karvadega vahelduvalt eri sõlrnevahedel. Lehed on lühirootsulised või rootsutud, vastakud, südajasmunajad, ebakorrapäraselt hambulise servaga, püsivad rohelised augusti lõpuni. Õied paiknevad hõredates õisikutes, mis saavad alguse lehtede kaenlaist. Õiekroon neljatine, ratasjas, ebakorrapärane, värvilt sinine, tumedajooneline, 1-1,5 cm läbimõõduga, langeb ära tervikuna . Ainult kaks tolmukat. Nektar varjatud karvaringiga, kättesaadav kärbselistele, liblikaile jt. Esineb ka isetolmlemist. Õitseb mai lõpust juunilõpuni, osalt ka juulis-augustis. Viljaks on lamendunud kahehõlmaline kupar, avaneb vihma ajal. Seemned valmivad järkjärguliselt juulist septembrini.[3, 4, 5, 8] Joonis 1.5. Veronica chamaedrys.
Kasvutingimuste suhtes vähenõudlik. Talub hästi ümberistutamist. Paljundatav seemnetega ja risoomi jagamise teel, ka varred juurduvad kergesti, eriti siis, kui on osaliselt kattunud mullaga või kõdunevate lehtedega. [5]
Taim on dekoratiivne õitsemise ajal, puhmikud on siis üleni õitega kaetud. Ka lehestik on tihe ja püsib sellisena augusti lõpu või septembri alguseni. Haljastuses kasutatav nIi koduaedades kui ka haljasaladel, peenardel ja puhmikutena murus. Sobib ka maanteede ümbruse haljastamiseks. [5]

Harilik müürilill

Harilik müürilill (Cymbalaria muralis) on pärit väikeselt alalt Põhja-Itaalia mägedest ja Loode-Balkanil, aga on oma 400aastase kasvatusaja jooksul metsistunud kogu Kesk- ja Lääne-Euroopas. Seda võib leida isegi juba Visby ja Tallinna vanadelt linnamüüridelt. See on oma perekonna liikidest kõige vastupidavam. [1] Joonis 1.6. Cymbalaria muralis.
Harilik müürilill on pinda kattev 5-10 cm kõrgune püsik, mille niitjad roomavad varred juurduvad kergesti. Lehed on pikarootsulised, kujult ümarsüdajad, 5-7 hõlmised ja paljad. Hõlmad on ogaterava tipuga. Õied on helelillad, harvem valged või roosakad, neelus 2 kollast laiku. Õied meenutavad lõvilõua õit, kuid on väiksemad, läbimõõduga kuni 1 cm. Õied asetsevad üksikult pikkadel raagudel lehekaenaldes. Õitseb juunist oktoobrini. [2, 10]
Vähenõudlik taim, mis kasvab päikesepaistel, poolvarjus ning isegi varjulises kohas. Eelistab niiskemat, kerget kivist mulda, kuid varjus kasvab ka kuivemal mullal. [10]
Paljundatakse peamiselt jagamisega ning juurdunud vartega kevadel või sügisel; harvemini seemnetega, mis külvatakse avamaale sügisel (oktoobris) või kevadel. Seeme idaneb 1-4 nädalat. Paljuneb ka isekülviga. [10]
Harilik müürilill on hinnatud haljastuses oma pika õitsemisaja ning dekoratiive lehastiku tõttu. Müürilill leiab kiviktaimlas mitmekülgset kasututust: õitsva pinnakattena, müüripragudes või asteplaatide vahel. Samuti sobib moldaeda ja teistesse loodusliku ilmega konteineritesse. [2, 10]
Sobivad naabrid müürilillele on madalad hostad ja sõnajalad, poolpõõsad, kollane kukekannus, madalad murtudsüdamed, palunäsiniin ja madalad kõrrelised ning mitmed muud kiviktaimlataimed. Harilik müürilill sobib ka sibullillede alustaimeks. [1]
Tuntumad sordid:

• ’ Alba ’- valged õied;
  
• ’Globoosa’- moodustab kompaktse mätta. [2]
  

Aed-pärdiklill

Aed-pärdiklill (Mimulus x hybridus) on võõrasemade ja meelespeade kõrval veel üks kevadine külmakartmatu suvelill kalmistule või rõdule anumatesse. Tema esivanemad , kollane ja sile pärdiklill, on pärit Põhja- Ameerikast ja Tšiilist. [12]
Kasvab olenevalt sordist 15-40 cm kõrguseks laiuvaks puhmaks, millel on hästi harunevad püstised mahlakad varred ja helerohelised elliptilised lehed. Juunist septembrini ilmub võrsete tippude lehekaenaldesse rikkalikult lõhnavaid kreemikaid, roosasid, punaseid, kollaseid, oranže või kirjuid 4-6 cm läbimõõduga lehterjaid õisi. [12]
Õitsvaid taimi võib suvel osta aianditest, neid on väga kerge paljundada nii seemnete kui pistikutega . Seemned külvatakse märtsis-aprillis, külvist õitsvate taimedeni kulub ainult 2 kuud. Seemned idanevad valguse käes 12°C juures 7 -14 päeva. Piisavalt suured taimed pikeeritakse ja neid pintseeritakse ettekasvatuse ajal vähemalt korra. Et taimed välja ei veniks, tuleb neid kasvatada võimalikult jahedas (8°C) ja valges. Pinnas hoida ühtlaselt niiske, ei talu läbikuivamist. Karastatud taimed võib õue istutada mais-juunis, sobiv taimevahe rühmas on 20 cm. Pistikud juurduvad kergesti nii veeklaasis kui liiva-turbasegus. Niiskel pinnasel kasvavad taimed ajavad sageli ka vastu mulda puutuvatele vartele alla lisajuured. [12] Joonis 1.7. Mimulus x hybridus.
Armastab rammusat kobedat lubjarikast niisket mulda päikeselisel või poolvarjulisel kasvukohal. Anumas ei talu mulla läbikuivamist. Väetada ja närpida tuleb regulaarselt. Talub väga hästi pügamist. Koledaks muutunud või äraõitsenud taimed võib tugevasti tagasi lõigata (jätta kuni 5 cm pikkused varrejupid), väetada ja kasta ning juba paari nädala pärast õitsevad nad uuesti. [12]
Sobib rühmana peenra esiserva või teiste madalate lillede vahele, veekogude äärde ning; anumatesse täidis- ja ääristaimeks. Ilus kuumades toonides taimekombinatsioonicles ning kollaste, punaste või oranžide õite ja lehestikuga taimede juures. Head partnerid varjulises kasvukohas on toreeniad, lobeeliad, begooniad, päsmaslilled, fuksiad, roomav metsvits. [12]

Lilla vägihein

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum) on meil kasvavatest vägiheinadest kõige madalamakasvulisem, jäädes vaid 40-90 cm kõrguseks. Varred on püstised, enamasti harunemata, hõredalt väikeste vahelduvate lehtedega. Erinevalt enamikust teistest vägiheinadest on sellel lehed rohelised. Juurmised lehed on suuremad, munajad, tumerohelised, alumine pind lühikarvane, lameda kodarikuna. Õied on suuremapoolsed ning nende värv varieerub valgest lilla ja punase eri toonideni ning asetsevad pikas kobaras. Õitseb maist augustini. Annab kergesti isekülvi. [1, 11]
Looduslikult kasvab lilla vägihein Vahemeremaadest kuni Kesk-Aasiani; peamiselt stepis. [11] Joonis 1.8. Verbascum phoeniceum 'Rosetta'.
Lilla vägihein sobib hästi päikeselistesse kasvukohtadesse püsikurühmadesse või kiviktaimlasse hästi vett läbilaskvasse liivasesse pinnasesse. Head naabrid on näiteks amellaster, idamagun, mailased, kellukad , kollane kariklkar, kõnnusalvei, kurerehad, kolmeroodne hõbeleht, naistenõges ning mitmed dekomtiivsed kõrrelised, nagu igihaljas kaerand. [1]
Paljundamine seemnetega ja juurpistikutega. Seemned külvatakse avamaale mais- juunis. Esimesel aastal areneb suurte lehtedega rosett . Noored taimed õitsevad teisel kasvuaastal. Sorte paljundatakse juurepistikutega. [11, 14]

KUSLAPUULISED

Sugukonna üldine iseloomustus

Kuslapuuliste (Caprifoliaceae) sugukond hõlmab (14) 20 perekonda ja (400) 450 liiki. Sugukonda kuuluvad enamasti abilehtedeta vastakute lihtlehtedega või harva ka paaritusuljgate liitlehtedega suve- või igihaljad põõsad, harva rohttaimed ja puud. Õied on kahesugulised, neljatised või viietised, sarikjates, kobarjates või kännasjates õisikutes, harva üksikult. Õiekroon võib olla nii korrapärane kui ka ebakorrapärane, kellukjas või torujas, sel juhul sageli kahe huulega. Viis tolmukat on kinnitunud õieputke ja emaka moodustab 2-5, enamasti 3 viljalehte. Viljadeks on kuprad, marjad või luuviljad. [7, 9]

Sugukonda kuuluvad perekonnad

Sugukonda kuuluvad 20 perekonda ja 450 liiki kasvavad enamasti põhjapoolkere parasvöötmes, mõned liigid ka lõunapoolkeral. Liike kasutatakse valdavalt ilutaimedena, vähem söödavate viljade pärast või ravimtaimena. Eestis on neist haljastuses võimalik kasutada 10 perekonda: abeelia (Abelia), diervilla (Diervilla), [dipelta] (Dipelta), harakkuljus (Linnaea), kolkvitsia (Kolkwitzia), kuslapuu (Lonicera), leeder (Sambucus), lumimari (Symphoricarpos), lodjapuu (Viburnum) ja veigela (Weigela). Lähemalt tutvustan kahte meie haljstuses liigirohkemat perekonda – kuslapuu (Lonicera) ja lodjapuu (Viburnum) ning veel kahte mulle huvi pakkuvat perekonda – lumimari (Symphoricarpos) ja veigela (Weigela). [9]
Tabel 2.1. Sugukonda kuuluvate perekondade määramistunnused. [6, 9]
Perekond
Lehed
Õied
Vili
Taimetüüp
Lonicera
Vastakud, lühirootsulised lihtlehed . Liaaniliikidel võrse tipmised lehed tihti alusel kokku kasvanud ja võrset ratasjalt ümbritsevad.
Kahekaupa, liaaniliikidel tavaliselt 6 kaupa männasjalt, viietised, valged kuni punased.
Ühe kuni paljuseemneline mahlakas mari, värvuseslt valgest kuni mustani.
Suvehaljad, harva igihaljad põõsad ja puitliaanid.
Symphoricarpos
Vastakud lihtlehted terved või hõlmiste servadega , ümarad kuni munajad.
Õied lehekaenaldes, kellukjad, kobarjates (tähkjates) õisikutes, valged kuni punased.
Vili valge, punane kuni tumesinakas kaheseemneline luuvili .
Suvehaljad madalamad põõsad.
Viburnum
Vastakud kuni männasjad lihtlehed, terved kuni hõlmised, paljudel liikidel talipungad ilma pungasoomusteta.
Õied koondunud sarikjatesse või kännasjatesse õisikutesse, neljatised-viietised, õisikute äärmised õied tihti steriilsed.
Vili punane, must või sinine lihakas üheseemneline luuvili.
Suvehaljad, harva igihaljad kõrgemad põõsad kuni madalamad ühetüvelised puud.
Weigela
Vastakud lihtlehted, saagjaservalised, abilehtedeta
Õied kellukjad kuni lehterjad, viietised, roosad, punased, valged või kollased , ebasarikjates õisikutes.
Vili puitunud kupar, milles palju kandilisi tiivulisi või tiivutuid seemneid.
Suvehaljad põõsad.

Perekond kuslapuu (Lonicera)

Perekonda kuuluvad enamasti suvehaljad, harva igihaljad vastakute lühirootsuliste lihtlehtedega põõsad ja puitliaanid. Liaaniliikidel võrse tipmised lehed tihti alusel kokku kasvanud ja võrset ratasjalt ümbritsevad. Osadel liikidel võrsed säsiga, osadel õõnsad. Õied on tavaliselt kahekaupa või liaaniliikidel tavaliselt 6 kaupa männasjalt, viietised, meerikkad, värvuselt valgest kuni punaseni, paljudel liikidel tugevalõhnalised. Viljad on ühe kuni paljuseemnelised mahlakad marjad, millised tihti kahe- või enama kaupa kokkukasvanud , värvuselt valgest kuni mustani, sinist värvi viljadega liikidel enamasti söödavad. [9] Joonis 2.1. Lonicera x brownii.
Perekonnas umbes 180 liiki, kasvades põhjapoolkera parasvöötmes. Paljundatakse seemnetega, haljaspistikutega ja pistokstega. Liigid ja sordid leiavad väga laialdast kasutamist haljastuses, kuna ei ole mullastiku suhtes eriti nõudlikud ning nende hulgast on valida taimi nii vertikaalhaljastuseks kui hekitaimedeks ja ka marjakultuuriks. Tänu võimsale juurekavale taluvad puude juurekonkurentsi hästi, samuti põuda ja linnatingimusi. Palju liike on külmakindlad meie oludes, väänduvad liigid õrnemad, kuid taastuvad talvekahjustustest üsna hästi. Enim kahju teeb väänduvate liikide juurestikule külm, lumeta talv, külmakahjustuste vähendamisele aitab kaasa maapinna multšimine. [9]

Perekond lumimari (Symphoricarpos)

Perekonda kuulub kokku 18 (15) liiki, neist 17 (14) liiki Põhja- ja Kesk-Ameerikast ning 1 liik Hiinast (S. sinensis). Perekonnanimetus tuleneb sellest, et lumimarjade viljad kasvavad tihti kobarates koos – kreeka keeles symphoros 'ühinenud' ja karpos 'vili'. Perekond hõlmab suvehaljaid madalaid vastakute lihtlehtedega põõsad. Lehed on terved või tugevatel pikkvõrsetel hõlmiste servadega ning mitmesuguse kujuga sisselõigetega, ümarad kuni munajad. Õied kahesugulised ning paiknevad lehtede kaenaldes. Õied on vähemärgatavad, kellukja kujuga, kobarjates (tähkjates) õisikutes ning värvuselt valged, roosad või punased, kõikidel liikidel meerikkad. Vili on valge, punane kuni tumesinakas mahlakas nõrgalt mürgine (Ameerika dendroloogide arvates mürgitu) kaheseemneline luuvili. [9] Joonis 2.2. Symphoricarpos albus.
Enamik liike annab tugevasti juurevõsu ja kipuvad metsistuma. Lumimarjad on vähenõudlikud mullaviljakuse suhtes ning kasvavad nii täisvalguses kui poolvarjus, taluvad mulla soolsust, linnatingimusi, kärpimist ja puude juurekonkurentsi. On head meetaimed. Paljundatakse seemnetega ja haljaspistikutega. Inetuks muutunud taimed vajavad kevadel tugevat tagasilõikust. [9]

Perekond lodjapuu (Viburnum)

Perekonda kuuluvad suvehaljad, harva igihaljad vastakute kuni männasjalt paiknevate lehtedega kõrgemad põõsad kuni madalamad ühetüvelised puud. Lehed terved kuni hõlmised lihtlehed, paljudel liikidel talipungad ilma pungasoomusteta. Õied on koondunud sarikjatesse või kännasjatesse õisikutesse, neljatised-viietised, õisikute äärmised õied tihti steriilsed. Õied on väikesed ning valget või roosakat värvi. Viljaks on punane, must või sinine lihakas üheseemneline luuvili, mitmetel liikidel söödav, mitmetel nõrgalt mürgine; viljadest valmistatakse želeed, marmelaadi jne. Mõnedel liikidel sisaldavad tüvekoor ja lehed mürgiseid aineid (kumariin, diterpeen jne.) ning mitmeid liike kasutatakse rahvameditsiinis. [6, 9] Joonis 2.3. Viburnum opulus.
Perekonda kuulub umbes 110 (200) liiki, mis on pärit enamasti Aasias ja Põhja-Ameerikas, peamiselt põhjapoolkera paras- ja lähistroopilisest vöötmest. [9]
Lodjapuuliigid on tähtsal kohal haljastuses tänu oma dekoratiivsele lehestikule, silmapaistvatele ning vara õitsevatele ja paljudel liikidel healõhnalistele õitele, vähem tähtsad pole ka dekoratiivsed viljad. Suur osa liikidest ja sortidest rüütab end sügiseti värvikirevasse lehestikku, rõõmustades vaatajaid kuni külmade saabumiseni. [9]
Kõik suvehaljad liigid on varjutaluvad, kuid võivad kasvada ka täisvalguses. Mõned liigid (V. lantana ) eelistavad kuiva päikesepaistelist kasvukohta. Enamik perekonna esindajaid on haigustele ja kahjuritele resistentsed, esineb vaid üksikud kahjustused. Lodjapuude võrad tuleb lõikamisega hoida õige hõredad – suvehaljaid liike tuleks tagasi lõigata kohe pärast õitsemist ja igihaljaid liike hiliskevadel, vahetult enne uue vegetatsiooni algust. [9]

Perekond veigela (Weigela)

Perekonda kuuluvad suvehaljad põõsad. Lehed on vastakud, harvem kolmeti männaseliselt, lühirootsulised saagjaservalised lihtlehted, millel puuduvad abilehed. Võrsed laia pehme säsiga. Õiedon lehterjad või kellukjad, viietised, tihti meeldiva lõhnaga, värvilt roosad, punased, valged või kollased, ebasarikjates õisikutes. Viljaks on kahe poolmega puitunud kupar, milles paikneb palju kandilisi kas tiivulisi või tiivutuid seemneid. [6, 9] Joonis 2.4. Weigela japonica 'Dart's Colourdream'.
Perekonnas 11 liiki Ida-Aasiast ja 1 Jaava saarelt, kokku 12 liiki. Veigelad armastavad avapäikest kuid taluvad ka poolvarju ning lubjarikast kasvukohta. Liigid on pikaealised, õitsemise ergutamiseks on vaja põõsaid aeg-ajalt tugevasti hõrendada, soovitatavalt kohe pärast õitsemist. Kasvatatakse haljasaladel rohkete ilusate õite tõttu. Sobivad hästi linnamaastikku, kuna taluvad suurepäraselt linnade ja tööstuse saastet. [6, 9]
Paljundatakse seemnetest, mis külvatakse tavaliselt kasvuhoonesse (lavasse) kevadel, aga ka pistokstest ja haljaspistikutest. [6]

Haljastuses kasutatavad liigid

Eelpool lähemalt tutvustatud perekondadest on Eestis haljastuses kasutusel päris palju liike. Lähemalt tutvustan nendest sinist kuslapuud (Lonicera caerulea), tatari kuslapuud (Lonicera tatarica), punast lumimarja (Symphoricarpos orbiculatus), villast lodjapuud (Viburnum lantana) ja kaunist veigelat (Weigela florida ).
Tabel 2.2. Sugukonda kuuluvate liikide määramistunnused. [6, 9]
Liik
Võrsed
Pungad
Lehed
Õied
Vili
Lonicera caerulea
punakaspruunid , pruunikarvased, koor kestendav, vanemad võrsed tume- kuni mustjaspruunid
Pungad asetsevad võrsete suhtes peaaegu risti.
Hallikasrohelised, ovaalsed või äraspidimunajad, ümardunud alusega, tömbitipulised, mõlemalt küljelt (või ainult alt) pehmekarvased.
Õied kahekaupa lehtede kaenlas, lehterjad, kahvatukollased või rohekasvalged, väljast karvased.
Kerajad kuni piklikud, püstised, valmides tumesinised kuni mustjassinised härmatisega kaetud marjad.
Lonicera tatarica
Hallikaspruunid, säsita, paljad, ei ole ronivad.
Koonilised, seriaalsed.
Piklikmunajad, lehed sirge või südaja alusega, pealt tumerohelised, alt sinakasrohelised, paljad.
Õied roosad, punased valkjasroosad või valged, asetsevad paarikaupa lehe kaenlas.
Marjad erepunased, harvem kollased, mõnikord kasvavad kokku
Symphoricarpos orbiculatus
Pruunikad, noorena sametkarvased
Paksud, munajad kuni ümmarad, terveservalised, teraneva tipuga, pealt tumerohelised, paljad, alt heledamad , pehmekarvased.
Õied paljuõielistes tihedates lühikestes kobarates lehtede kaenaldes, kellukjad, kollakasvalged kuni rohekaspunased.
Ovaalsed, kuni 7 mm läbimõõdus, korall - või purpurpunased, kaetud sinaka kirmega, läikivad.
Viburnum lantana
Hallikad kuni pruunikad, noorena tihedalt tähtkarvased.
Võrsega rööbiti või veidi eemale hoiduvad
Paksud, munajad kuni piklikmunajad, teritunud tipuga, südaja või ümara alusega, peenelt saagja servaga, pealt tumerohelised, paljad, alt hallikasrohelised, tihedalt tähtkarvased.
Õied võrsete tipuosas kuni 10 cm läbimõõduga ebasarikjates õisikutes, valged kuni kollakasvalged.
Viljad valmimise algul punased, hiljem mustad, elliptilised, kuni 10 mm pikad.
Weigela florida
noorelt punakad või rohelised, kaherealiselt lühikarvased
Lühirootsulised, elliptilised kuni piklikmunajad, teritunud tipuga, ümardunud või kiilja alusega, ebaühtlaselt saagja servaga, pealt paljad, alt peaaegu viltjaskarvased.
Tumekarmiinpunased kuni roosad, laikellukjad, väljast karvased, seest valkjad, 3-4 (1-6)-kaupa õisikutes külgvõrsetel.
Kupar.

Sinine kuslapuu

Sinine kuslapuu (Lonicera caerulea) on kuni 1 (1,5) m kõrgune püstine kodumaine tugevate võrsetega põõsas, mis kasvab Põhja-Euroopas, ida pool kuni Kaug-Idani, lõuna pool Kesk-Euroopani, lubjarikastel ja valgusküllastes kasvukohtades , hõredate puistute alusmetsarindes jne. Meil esineb enamasti Põhja-, Lääne- ja Loode-Eesti loopealsetel. Kultuuristatud pikka aega tagasi. [9] Joonis 2.5. Lonicera caerulea.
Võrsed on punakaspruunid, roostepunaste või kollakaspruunide karvadega, säsi on valkjas ning võrsete koor kestendav, vanemad võrsed tume- kuni mustjaspruunid. Pungad on peaaegu risti võrsega ja neid on rohkesti. Külgpungad on munajaskoonilised, terava tipuga, kahe soomusega ja 1-3 lisapungaga. Lehed on hallikasrohelised, võrdlemisi paksud, ovaalsed või äraspidimunajad ning ümardunud alusega ja tömbitipulised, 3-8cm pikad ja 1-4 cm laiad , mõlemalt küljelt (või ainult alt) pehmekarvased. Õied on kahekaupa lehtede kaenlas, kujult lehterjad, kuni 1,5 cm pikad, lühiraolised ja kahvatukollased või rohekasvalged ning väljast karvased. Õitseb mais. Viljaks on kerajad kuni piklikud, püstised, valmides tumesinised kuni mustjassinised härmatisega kaetud marjad, mis sisaldavad umbes 30 seemet. Marjad on söödavad ja meenutavad maitselt sinikamarju. [6, 9]
Sinisest kuslapuust saab istutada hekke või kasutada teda üksik- ja grupiistutustel. Talub varju ja tagasilõikust, eelistab lubjarikast parasniisket ja poolvarjulist kasvukohta. Kuna on väga tihedavõrseline, siis pakuvad hekid ka lehtedeta ajal tuulevarju ning kaitset. Tasuks senisest palju enam kasutada haljastuses. [9]
Sordid:

• ’ Globosa ’ - vili peaaegu kerajas;
  
• ’Sphaerocarpa’ - viljad munajas-ümarad:
  
• ’Viridifolia’ - punaste võrsetega püstine põõsas; lehed elliptilised kuni äraspidimunajad, ümara tipu ja alusega, 1,5-3 cm pikad, pealt erkrohelised, alt heledamad ja lühidalt karekarvased; õied paksud, kuni 1 cm pikad. [9]
  

Tatari kuslapuu

Tatari kuslapuu (Lonicera tatarica) on püstine, tihedate