Sissejuhatus Metsa taga soos, põõsas, pilliroos väike linnupesa. Linnu ema, isa Sulle ehitanud, kõrred kokku kandnud, munad sisse pannud. Kogu loomariigis on just linnud need, kes inimese tähelepanu kõige enam köidavad. Lindude kaunis laul, värvilised sulekuued, lendamine ja nobe tegutsemine elustavad loodust. Paljude lindude elupaigaks on metsad, pargid ja aiad. Tihaselised Tihaste suguseltslastel on palju ühiseid jooni. Kõik liigid häälitsevad peenikest ja puhast "sii-sii-sii'd" või "tii-tii-tii'd". Neile kõigile meeldib nii liha kui taimetoit
Jäälind ja Vesipapp M agaret kuzo vnik 6a Sisukord Jäälind- Lühikirjeldus Levikuala Elukoht Pesa ja pojad Video Vesipapp- Kirjeldus Levikupaik Pesa Toit Video Jäälind Jäälind on eredavärvilise sulestikuga varblasest pisut suurem lind. Sulestikus on eredat sinist, punast, rohelist ja valget tooni. Jäälinnu keha on 1620 cm pikk, kaal 3845 g Silmaalune riba ja kõrva kattesuled on ookerjad. Pea ja kaela külgedel kulgeb nokast alates taevassinine tumedate tähnidega triip. Nokk on must, jalad lihakarva punased. Eestis on levinud kohati Lõuna-, Kagu- ja Põhja-Eestis. Mujal maailmas on ta laialt levinud Euraasia mandril. Meile saabub märtsis või aprilli algul ja lahkub veekogude külmumise eel, osa jääb ka talvituma lahtiste vooluvete äärde. Jäälind Pesa teeb jäälind urgu, mille kraabivad nokaga nii isas- kui emaslind koos. Lahtikraabitud pinnas heide
Alapool on roostepruun, kõhualune kollakas. Lind paistab veidi raskepärane, kui ta liigub maapinnal kõndides, hüpates ja joostes väga kiiresti ning osavalt. Elupaik ja -viis Põldlõoke on väga sage haudelind peaaegukõigis lagemaastiku elupaikades - niitudel, laialdastel metsaväludel ja metsaservadelgi, eriti meelsasti aga põldudel (teravilja- ja heinapõllud). Elutseb ka steppides ja kinnistatud liivaaladel poolkõrbetes. Päevase eluviisiga, algul viibivad saabuvad linnud salkades, mõne päeva pärast jagunevad paaridesse. Ränne Oma leviala põhjapiirkondadest rändab talveks ära, lõunapoolsetele aladel on paikne. Talvituvad Lääne-Euroopa maades, Aasia lõunaosas ja Põhja-Aafrikas. Saabuvad pesapaikadesse varakevadel pärast esimeste lumevabade laikude teket, isegi veebruari lõpus; massiliselt märtsi lõpus. Lahkuvad oktoobri lõpuks. Rändab päeval, veidi enne päikeseloojangut laskuvad maapinnale, kuhu jäävad kogu ööks.
................. 9 Tutt-tihane (Parus Cristatus)........................................................................................ 10 Eesti linde mõjutavad tegurid.......................................................................................11 Kasutatud kirjandus:.....................................................................................................12 2 Kes on tihased? Selgroogsete hulgas on klass Linnud (Aves) liigirohkuselt teine. Eestis elab 328 liiki linde. Need jaotuvad 20 erinevasse seltsi, 63 sugukonda. Kõige arvukamalt on esindatud värvuliste selts 128 liigiga. Tihased kuuluvad väruliste seltsi. Eestis elab kaheksa liiki tihaseid. · Sinitihane · Sabatihane · Musttihane · Rasvatihane · Põhjatihane · Sootihane · Kukkurtihane · Tutt tihane (Linnud ,,Eesti selgroogsed") Tihased on kiire kohanemisvõimega ja neid on võimalik ka õpetada.
kõrgusel. Meil pesitseb musträstas kaks korda suve jooksul. Pesas on 36 muna, mida haub emaslind. Haudevältus on 1114 päeva. Pojad kooruvad 35 päeva jooksul. Toidulaud. Toiduks on marjad ja seemned. Harvem ka putukad ja ussid. Arvukus. Eestis pesitseb 150250 tuhat paari, Euroopas 4082 miljonit paari. Kuldnokk Kuldnokk saabub tavaliselt märtsis, harvemini veebruaris. Äraminek algab juuli lõpust ja kestab oktoobrini. Üksikud linnud võivad ka talvituda. Kuldnokk on levinud kogu Euroopas ,Siberi metsa ja stepivööndis kuni Irkutskini, Väike Aasias, KeskIdas, Kaukaasias ja Kesk Aasias (v.a. kõrbealad). Eesti kuldnokad talvituvad peamiselt Hollandis ja Belgias. Kuldnokal on must metalse läikega sulestik, mis seljal ja rinnal üle külvatud väikeste valgete tähnidega. Talvises sulestikus on valged tähnid suuremad ning neid on rohkem, kattes kogu keha ja pea.
kahe- või kolmekaupa, mis jätab mulje, nagu hoiduksid paarid kokku aastaringi. Sootihase laul on ühetooniline hele "dip-dip-dip...". Sootihaseid võib meil kohata nii suvel kui ka talvel. Sügisel rändab osa sootihaseid (arvatavasti peamiselt samasuvised noorlinnud) meilt ära, kuid on teadmata, kui kaugele nad siirduvad. Paarilise leidmisel annab isaslind emaslinnule seemnekese või mõne muu toiduiva. Kui emaslind selle vastu võtab, tähendab see nõusolekut ja siit peale jäävad linnud kokku. Pesamaterjali kannab kohale ja pesa ehitab emaslind üksi. Pesa ehitatakse puuõõnsusesse ja selle kõrgus oleneb sobiva puuõõne kõrgusest. Pesa koosneb peamiselt samblast ja rohukõrtest, pesalohk on vooderdatud taimevilla ja karvadega. Pesas olevad munad on valged, roostepruunide pisilaikudega. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Poegi toidavad väikeste putukatega mõlemad vanalinnud. Peale poegade pesast lahkumist hulguvad
Salumetsa loomastik Salumets on kõige viljakama mullaga ning kõige liigirohkem mets. Salumetsades pesitsevad kasevaksikud, pähklikärsakad ja toominga võrgendikoid. Salumetsas on veel palju erinevaid putukaid, kuid need on erilisemad. Veel on liblikalisi, kiililisi ja sihktiivalisi, mille alla kuuluvad rohutirtsu laadsed. Salumetsas esineb palju linde( osad neist on paiknevad linnud teised rändlinnud). Eesti paigalinnud on: laanepüü, sinitihane(tema on ka hulgulind, kuid põhiliselt paigalind), kodukakk, pasknäär( tavaliselt on paigalind, kuid on ka juhuseid kus on ka hulgu- ja rändlind kui ka lihtsalt läbirändaja), musträstas(on rändlind ainult põhjaosas muidu on paigalind), rasvatihane, hallvares ja harakas( vanalinnud on paiksed, aga noored hulguvad). Eesti rändlinnud on: aed-põõsalind( tavitub Lõuna-Aafrikas), vööt-
TurkuDalarnaOsloHardangeri joonel. Nominaatvorm A. a. atthis asustab Venemaad ja Siberit ning lõunapoolset Euroopat ja Põhja- Aafrikat. Kaug-Idas, Kagu-Aasias ja Indias elutseb vähimate mõõtmetega A. a. bengalensis Gm., Jaapani saartel aga A. a. japonicus Bp. Jäälinnu alamliike võrreldes ilmneb selgesti Bergmani reegel: jahedamas kliimas elutsevate taksonite mõõtmed on suuremad kui soojemate alade omadel, samuti Alleni juhis: põhja pool levinud linnud on tumedama sulestikuga. Esimesena on jäälindu Liivimaal maininud Jakob Benjamin Fischer (1791) oma Liivimaa looduskirjelduse neljandas osas: tegu on siin jõgede ääres elutseva ja sügiseti lahkuva liigiga [4]. Lõunapoolsemates Balti provintsides paistab jäälind juba varem tuntud olevat nii on teda sealsete lindude seas oma joonistel kujutanud cand. Weber. Ernst Wilhelm von Drümpelmann (1811), kes mainib teda Liivimaal suurte ja väikeste vooluvete kallastel elutseva, aprilli
Kõik kommentaarid