nad ühel päeval kokku toob. Telelavastuse sündmustik on humoorikas, kaasakiskuv, kuid kohati ka igavavõitu. Mind häirisid liialt ülerõhutatud eriefektid. Tegelaskujud olid humoorikad ja peategelased Vesipruul osas Jüri Krjukov ja Jaan Tatikas osas Urmas Kibuspuu olid mõlemad hästi välja mängitud. Kostüümid mulle meeldisid väga, nii peaosatäitjatel kui kõrvalosatäitjatel, sest need kostüümid olid väga iseloomulikud 20. sajandi algusele. Selliseid nn kuulsuse narre leidub ka tänapäeval. Näiteks võib tuua superstaari saatesse minevad inimesed, kes ei oska tegelikult laulda ja otsivad sealt oma viisteist minutit kuulsust. Sellest loost õpib seda, et haridus on tähtis ning ilma selleta tänapäevases ühiskonnas enam hakkama ei saa. Kuulsaks on väärt saama inimene kes on sellejaoks palju töödanud ning kes armastab seda asja millega ta tegeleb.
ja tema isa vahelised suhted, Gabrieli ja tema kasuvenna suhted ning talupoegade vabadusvõitlus. Esimesest kahest jutustusest eristab "Vürst Gabrieli" ka see, et sellel on õnnelik lõpp Gabrieli ja Agnes armastus saab kõikidest vaenlastest jagu. Selle jutustuse aineil on loodud film "Viimne reliikvia" (1969). Bornhöhe ei kirjutanud ainult ajaloolisi jutustusi. Tal on olemas ka mitmeid satiirilisi jutustusi, tuntuim nendest on "Tallinna narrid ja narrikesed" (1892). Selles naeruvääristab autor inimeste pahesid, eelkõige raha-, kuulsuse- ja armastusejanu. Antud teos koosneb mitmest osast, millest suurima populaarsuse on saavutanud "Kuulsuse narrid", mille peategelasteks on Salomon Vesipruul, kes arvab ennast maailmakuulus luuletaja olevat ning Jaan Tatikas, kes enda arvamuse kohaselt pidavat olema väga andekas leiutaja. Samuti väärivad tähelepanu mõningad Bornhöhe jutud, näiteks "Kollid", mis on
vastandab autor igati halva, negatiivse kangelase. Tegevustiku arenedes esineb tihti salapäraseid asjaolusid ning ootamatuid süzee pöörakuid, annab end tunda põnevusliku momendi esiletõstmine. Võitlev ideestik vastab ajastu vajadustele ning oli seega kirjanduses väga suure tähtsusega. Bornhöhe ei kirjutanud ainult ajaloolisi jutustusi. Tal on olemas ka mitmeid satiirilisi jutustusi, tuntuim nendest on "Tallinna narrid ja narrikesed". Selles naeruvääristab autor inimeste pahesid, eelkõige raha-, kuulsuse- ja armastusejanu. Antud teos koosneb mitmest osast, millest suurima populaarsuse on saavutanud "Kuulsuse narrid", mille peategelasteks on Salomon Vesipruul, kes arvab ennast maailmakuulus luuletaja olevat ning Jaan Tatikas, kes enda arvamuse kohaselt pidavat olema väga andekas leiutaja.
ESSEE AJALOOLINE ROMAAN Romaani sünniajaks peetakse üldiselt aastat 1605, mil ilmus selline suurepärane teos nagu ,,Don Quijote". Selle teose autoriks on Miguel de Cervantes Saavedra. Romaani traditsioon tänapäevasel kujul on siiski vaid paari sajandi vanune. Romaan muutus elujõuliseks 18. sajandi algul, kui oli tekkinud laialdane keskklassist lugejaskond ning kirjandusteosest sai müügiobjekt. Daniel Defoe romaan ,,Robinson Crusoe" (1719) juhatab romaani võidukäigule. Ajaloolise romaani rajajaks aga peetakse soti- inglise kirjanikku Walter Scotti ( 1771-1832). Scott oli omal ajal väga tuntud. Temast alates algas ajaloolise romaani võidukäik laia lugemispubliku seas. 1814. aastal ilmus anonüümselt esikromaan ,, Waverley" ning sellega oligi alus pandud ajaloolisele romaanile euroopa kirjanduses. Scott vabastas romaanizanri 18. sajandi romaanile omasest moraliseerimisest ning ühendas oma teostes realistliku taustakirjelduse põneva, ajaloolises ümbruses eriti köi
Laanes, avaartikkel_Layout 1 29.06.12 12:32 Page 481 Keel ja 7/2012 Kirjandus LV aastakäik EEsti tEadustE akadEEmia ja EEsti kirjanikE Liidu ajakiri Vaba mees bornhöhe „Tasujas” Kultuurimälu, rändavad vormid ja rahvuse rajajooned EnEkEn LaanEs u urides rahvusliku liikumise aegse jutukirjanduse mõju kaasaegsetele ja hilisematele lugejatele, vahendab august Palm oma 1935. aastal ilmu- nud artiklis jaan roosi meenutuse Võnnu lahingus hukkunud mehest, kelle taskust olevat leitud „tasuja” (Palm 1935: 171). Lugu mehest, kes võitleb Landeswehri sõjas, taskus raamat jüriöö ülestõusust, illustreerib kultuurimälu uurija ann rigney väidet, e
1. Eestlase ja Eestimaa kuvand vanemates kirjalikes allikates nt Tacitus „Germaanlaste päritolust ja paiknemises”; Henriku „Liivimaa kroonika” jt) Tacituse “Germanias” (98 pKr) esineb nimetus Aestii, mille kohta on arvatud, et see ei tähista eestlasi, vaid Ida-Preisi rahvaid või baltlasi. Hiljem nime tähendus kitseneb ning sellest on tuletatud Estland ja Estonia, mis 13.saj tähistab kindlasti Eestimaad. Sama tüve leidub ka hilisemates allikates, nt frangi ajaloolasel Einhardil 830 Aisti, kroonik Bremeni Adam kasutab 1076 kuju Haisti, Aestland. Leedu prof Karaliūnas arvab tüve aist kohta, et see germaani allikais esinev rahvanimetus on vastavate Ida-Baltikumi etnonüümide tõlge. Henriku “Liivimaa kroonika” on eesti ajalooteadlased hinnanud subjektiivseks: tuntavalt ordu huvide kaitsja, mistõttu on tekst kallutatud, sündmusi näidatakse ühest vaatevinklist. Tekstis toimib korraga 2 lugu: Liivimaa ristimise lugu ja piiblilugu. Tekstis on tsitaate piiblist, osu
A abstraktsionism 20. sajandi alguses tekkinud kunstivool, mis jaguneb geomeetriliseks ja ekspressiivseks abstraktsionismiks. Esimesel juhul moodustub pilt geomeetrilistest kujunditest, teisel juhul kasutab kunstnik oma tunnete väljendamiseks värvilaikude vaba paigutust. Näiteks Piet Mondriani (18721944) või Vassili Kandinsky (18661944) looming. absurdikunst kunstimeetod, mis sündis vastusena Teise maailmasõja õudustele. Selle suuna esindajad väljendasid oma teostes katastroofi üle elanud inimese tundeid ja mõtteid. Absurditeoste tegelased on kaotanud isiksusele omased jooned. Nende tegevusel puudub eesmärk ja elul väljavaade, nad on vaid olendid, kes elavad antud hetkes kellegi armust. Absurdikirjanikena on saanud tuntuks näiteks iirlane Samuel Beckett (1906) ja rumeenlane Eugéne Ionesco (1912), eesti kirjanikest on absurdi Mati Undi (1944) loomingus. Achilleus kuningas Peleuse ja merenümf Thetise poeg. Achilleuse ema kastis poja pärast sündi Styxi jõk
18.19. sajandi ajastu, olud, voolud, autorid, mõttesuunad. Maailmakirjandus mõiste pärineb Goethe'lt. Idee: maailmakirjandus peaks hõlmama kõikide maade kirjandust vastavas kujunemisjärgus. Maailmakirjandus on ekspansioon, st kirjandus allub enam vähem samadele reeglitele. Tänapäeva kirjanduskultuur võlgneb valgustusajale väga palju. Valgustusajastu ¤ 18. sajandi ajajärk ja mõttevool, mis saab alguse juba renessansist. Ülepäeva ei toimu ükski muutus. Tohutu teema valgustusajal on Rooma impeeriumi lagunemine, sest see samuti ei toimunud üleöö, vaid see viidi äärmuseni rahva poolt sama valgustussajandiga. ¤ Valgustus on piirkonniti omanäoline, Euroopa keskmes allub enamjaolt samadele alustele. Mõnes riigis, nt Venemaal, valgustuse põhitunnuseid pole, Skandinaavias kujunesid need väga nõrgal kujul, kultuurilised põhipunktid võetakse üle. Valgustus puudub ka USA-s, kuigi 19. sajandil tulid välja mõned meilegi tuntud autorid. ¤ Valgustus ehk id
Kõik kommentaarid