Keeleteaduse alused I (1)

Keeleteaduse alused
Loomulik keel ehk keel, mida inimesed kasutavad emakeelena
kõige rohkem keeli Aasias, järgnevad Aafrika, Austraalia ja Okeaania , Ameerika ning Euroopa. Maailma eri keelte kohta on nii erinevaid andmeid sellepärast, et ei teata, kas tegu on keele või murdega, paljude keelte rääkijaid on nii vähe, et need surevad välja, rahvastikuküsitluses ei küsita emakeelt ja see ei näita, kui palju ühe keele kõnelejaid on, tihti pole allikad usaldusväärsed.
Keelte liigitus

• genealoogiline (sugulus ja päritolu) – keelepuude koostamine, ühte rühma kuuluvad keeled, mille päritolu on keeleteaduslike meetoditega võimalik tõestada. Genealoogilise liigituse kohaselt kuuluvad ühte rühma keeled, millel on ühine algkeel .
  
• areaalne (kasutuspiirkond ja kontaktid) – keelte jaotus vastavalt kõnelejaskonna piirkonna/riigi geograafilisele asendile. Pole puhas piirkondlik jaotus, kuna lisaks asukohale arvestatakse veel vastastikust suhtlust, ajalugu ja keele kontakte. Keele kontaktide tulemusel tekivad kreoolkeeled, millel on oma sõnavara ja grammatika . Võib tekkida ja pidžin e keel, milles on mõlema keele sõnu ja elemente, kuid puudub stabiilne kõnelejaskond, see võib olla aluseks kreoolkeele tekkele. Märgitakse ära keeleline piirkond. Kui ühes piirkonnas on palju sarnasusi grammatika tasandil, siis on tegu keeleliiduga. Nt Balkani keeleliit, kuhu kuuluvad kreeka, albaania, rumeenia , serbia ja horvaadi keeled. Keelte areaalne makrojaotus: Aafrika, Euraasia , Kagu- Aasia ja Okeaania, Austraalia ja Uus- Guinea , Põhja-Ameerika ja Lõuna-Ameerika.
  
• sotsiolingvistiline (kasutus ja staatus ühiskonnas) – lähtub keele staatusest ja funktsioonidest ühiskonnas. Nt on sotsiolingvistiline kõnelejate arvust lähtuv enamuse ja vähemuse keel.
  
• tüpoloogiline (keele struktuuri ja sõnavara omadused) – uuritakse võimalikult suurte tüpoloogiliste andmebaaside abil. Tüpoloogilise jaotuse eesmärgiks on seletada keelte jagunemist maailmas nende omaduste alusel. Keeletüpoloogia oli esialgu (19. saj) sõna ehituse omaduste võrdlemisega tegelev suund, mis püüdis vastata küsimustele kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub ja kuidas neid elemente liidetakse.
  

keelte liigitamine on abivahend keelte uurimisel .

sajandi klassikalise morfoloogia tüpoloogia jaotus:

analüütilised – laua peale (abisõnad)

sünteetilised – lauale (afiksatsioon e aglutinatsioon ja fusioon ; muutumine). Morfeemide liitumise liigid: fusioon – morfeemide piirid on hägusad, kumulatsioon – ühes morfeemis mitu tähendust, muutumine – sama tähendusega morfeemi kuju erinevates ümbrustes muutub (sõltuvalt ümbritsevatest häälikutest)

polüsünteetilised (reduplikatsioon)
Võrdlev-ajalooline meetod
Süstematiseeritud häälikuerinevuste rekonstrueeringute põhjal otsitakse allkeele kuju. Häälikute vastavuse alusel jagatakse keeled harudesse ja rühmadesse.
Sõnavara sarnasus võib tuleneda ka laenamisest, kõik laenud ei ole pärit algkeelest . Võib esineda ka juhuslikke kokkulangemisi. Sõnade päritolu = etümoloogia.
Keelte muutumine
Sama päritolu keeled muutuvad aja jooksul erinevamaks(nt eesti ja