Kasvatus eri kultuurides (3)

LOODUSINIMENE
Algul oli kasvatus väga tagasihoidlik (mänguline) ning lapsed muutusid vara iseseisvaks. Distsipliin oli nõrk ja arenemisjärgus
Muinsusühiskonnas kasvatati eeskujuga, vanemate ja laste suhted olid tunnetuslikul tasandil.
Inimese kõige olulisem kasvataja oli loodus. Ta õpetas inimesele ka hirmu, ettevaatust ja kannatlikkust, lohutas ning andis turvatunde. Looduse kaudu mõistis inimene igavikku, surma, aja tinglikku perioodilisust.
Kujunesid välja esteetika alged. Ilu nägemine peegeldus eelkõige enesekaunistamises.
Algselt oli kõik seotud maagiaga.
Igapäevase olelusvõitluse hädad ja vajadused kujundasid tahet. Tähtsamad tegurid, mis reguleerisid tahet olid töö, müütiline mõtlemine, mis tulenes looduse tunnetamisest, sõda tahtedistsipliini kujundaja.
Müüt koos müütilise mõtlemisega oli eriti oluline kasvutegur. Tegemist oli suulise mäluga, mida anti edasi põlvest põlve. Müütides peegeldusid tähtsamad muutused: sünd, lapsest täiskasvanuks sündimine ja sellega koos seksuaalse elu algus ja surm. Müüt käis religiooni eel, õigemini sisaldas endas kõiki hiljem eraldunud vaimse tegevuse vorme: religiooni, filosoofiat , teadust, luulet, kunsti, eetikat, haridust.
Sünnist surmani saatis inimest traditsiooniline, ammu kasutusel olev rituaal (pidulikel juhtudel tänati, sõja eel paluti võitu, jahil rohket saaki ja abi). Mängul olid juba iidsel ajal oma kindlad moraalsed alused. Ta allus kokkulepitud, s.t. tavaõigusega pühitsetud reeglitele ja oli püha.. Mäng oli rituaalse toimingu-initsiatsiooni, müsteeriumi, õpetuse, loitsimise, laulu ja tantsu alatine kindel osa, ning oli väga tõsiselt võetav.