Kaljukotkas (0)

REFERAAT
BIOLOOGIA
Tallinna Polütehnikum
KALJUKOTKAS
R.R
TA-09
Õp. Eha Lõoke
Tallinn 2010
SISUKORD
1.Eesti kotkad
2. Välitunnused
3.Pesitsemine looduses
4. Toitumine ja saagi püüdmine
5.Levikja arvukus
6.Kaljukotkaste kaitse
7.Kasutatud kirjandus
8.Pildid


Eesti kotkad
Eestis pesitseb 222 linnuliiki, neist 24 kuuluvad röövlindude hulka. Röövtoidulised linnud toituvad lindudest või teistest loomadest. Neil on tugev kehaehitus ja hästi arenenud meeleelundid. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on nende varvastel pikad ja kõverad küünised. Suuremaid , laiade tiibadega, võimsaid päeval tegutsevaid röövlinde kutsutakse kotkasteks. Eestis pesitseb 6 liiki kotkaid.
 
Eesti keeles " kotka " nime kandvad linnud ei ole lähisugulased. Ühist perekonnanime (Aquila) kannavad vaid kaljukotkas ja konnakotkad. Ülejäänud kuuluvad kõik eri perekondadesse. Kaljukotkast kutsutakse muuhulgas ka lindude kuningaks ja kaljukotkast järgnevalt juttu ka tuleb.
Kaljukotkas
Välistunnused
Kaljukotkas (Aquila chrysaėtos) on suur suhteliselt saleda kehaga röövlind. Kaljukotkas on jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 3–3,5 kg ning emaslinnul 4,5–5,5 kg. Eesti suuruselt teise kotkaliigi tiibade siruulatus küündib kuni 230 sentimeetrini.
Vanalinnud on tumepruunid heledamate suleääristega roostja lagipea ja ülakaelaga. Sabatüvik on hall mustja tipuga. Vanalindude silmad on tumepruunid. Vanalinnu noka tüvik on kollane, alates ninasõõrmetest must. Jalad on alates jooksme algusest sulistunud, varbad on kollased, küüned mustad. Noorlind on tunduvalt kontrastsema värviga. Pealagi on noortel kaljukotkastel kuldne , saba on hele, otsast tume, "pükste" sisepool ja kõhualune hele. Rinnal rohkesti heledaid sulgi. Nokk ja jalad tunduvalt heledamad vanalinnu omadest . Emaslinnud on tunduvalt suuremad kui isaslinnud .
Välimuse sarnasuse tõttu eemalt, kui suurus pole hoomatav, võib kaljukotka segi ajada hiireviuga. Kuid ta tiirleb palju aeglasemalt ning tal on pikem saba ja rohkem ettesirutatud pea. Lähivaatlusel on näha laiemad, tumedamad ja vähem mustrilisemad tiivaalused kui hiireviul. Suur- ja väike-konnakotkaga ja noore merikotkaga võib kaljukotka samuti segamini ajada.

Pesitsemine looduses

 
Kaljukotkas on põhjapoolkera metsa- ja metsastepi vööndi lind. Ta elab ka mäestikes. Kaljukotkas haarab oma saagi õhust ja seepärast tunneb ta end kõige paremini avatud territooriumidel. Euroopas ja Põhja-Ameerikas elab ta mägedes ja steppides.
Eestis on kaljukotkas suhteliselt haruldane. Kaljukotkas on paigalind , kes talvitub oma pesitsuspaiga lähistel. Noored, mitte veel suguküpsed isendid hulguvad ringi laiemalt. Pesa rajab kaljukotkapaar tavaliselt kuhugi üksildasele rabasaarele või rabarinnaku metsa. Rabad, mida nad asustavad, on harilikult paari tuhande hektari suurused. Eestis pesitseb kaljukotkas peamiselt Alutaguse , Aegviidu ja Alam-Pedja aladel. Pesapuuks valitakse enamasti mänd, harvem kuusk ja haab . Jämedatest puuokstes pesa rajab ta tavaliselt kõrge männi tipmisse kolmandikku või tippu. Kuid nad asustavad ka kord kasutatud pesasid .
Pesa uuendatakse igal aastal ning iga pesitsuskorraga suureneb see umbes poole meetri võrra. Enamik pesast laguneb talvel, kuid järgmisel pesitsusajal tehakse see tasa. Oma territooriumil võib kotkapaaril olla mitu pesa, mida kasutatakse vaheldumisi eri aastatel. Pesa kohendamine algab kaljukotkastel veebruaris . Märtsikuus on kaljukotka pesas kaks muna, kuid enamasti koorub aprilli teisel poolel poeg ainult ühest.  See aeg on kotkastele kõige õrnem aeg, sest kui lindu häiritakse, hülgavad nad pesa ja ei tule enam kunagi tagasi. Kui kaljukotkapaaril on õnnestunud rajada pesa tugevatele okstele ning linde ei häirita, kasutavad nad sama kodu aastakümneid. Kaljukotka pesa võib olla isegi kuni 35 meetri kõrgusel ning teadaolevalt Eesti kõige tüsedam kaljukotkapesa on üle kolme meetri kõrge.
 
Toitumine ja Saagi püüdmine
 
Toitu püütakse rabast, rabaäärsetelt metsalankidelt, jõeluhtadelt ning harvem kultuurmaastikult. Suurema osa oma saagist püüab ta maa pealt, kuid võib ka saaki õhust haarata. Kotkal on täiuslik nägemine ning kaljukotkas on võimeline lendama kiirusel 150 km tunnis ja need omadused kombineeritult võimaldavad tal saaki kauge vahemaa tagant kinni püüda.
Kaljukotka põhiliseks toituks on pisiimetajad, eelkõige jänesed, harvem väikekiskjad, pisinärilised, kährikud. Mõni paar spetsialiseerub kindlale saakobjektile, nagu näiteks metsnugis ja siil . Näljane kotkas võib rünnata ka kitsi , kuid tema saagiks langevad enamasti vaid nõrgad loomad.  Menüüs on lindudest kõige rohkem kanalisi, kurvitsalisi, eri liiki parte, vahel sookurg. Talviti saab kaljukotkast “raisakotkas”, kuna saakloomade valiku vähesuse tõttu on oluliseks toiduallikaks korjused, mida jagatakse ronkade ja merikotkastega.
Levik ja Arvukus
 
Kaljukotkas alamliigist chrysaetos pesitseb Šotimaast, Skandinaaviast ja Alpidest kuni Lääne-Siberi ja Altaini. Sealt ida poole pesitseb teine alamliik , kamtschatica. Kolmas alamliik, homayeri, elutseb Põhja-Aafrikas ja Pürenee poolsaarest kuni Kaukasuse ja Iraanini ning neljas alaliik , daphanea, on levinud Põhja-Indias, Pakistanis, Hiinas ja Mandžuurias, Jaapanis ja Kores elab viies alamliik, japonica . Kuues alamliik, canadensis, elab Põhja-Ameerikas.
 
Euroopas on kaljukotkapopulatsioonid hajutatud, olles seotud eelkõige mägiste piirkondadega (Pürenee poolsaar, Alpid , Ðoti mägismaa, Tatrad, Karpaadid ). Läänemerest idapoole jäävatel aladel (kaasa arvatud Põhja-Soome) pesitseb kaljukotkas okaspuumetsades ja soodes . Euroopa populatsiooni suurus ulatub 5000–7000 paarini ning püsib üsna stabiilsena
 
Eestis on kaljukotkas levinud kogu maa ulatuses. Ta asustab suuremaid loodusmassiive, kusjuures eelistatuim elupaik on eelmiainitult raba . 20. sajandi alguses võis meil pesitseda tõenäoliselt 20–30 kaljukotkapaari. Aastail 1964–1973 kohati neid kõigest kuni 12 pesapaigas ning pesitsemine õnnestus igal aastal vaid 4–6 pesas. Viimase paarikümne aasta jooksul on olukord paranenud ja viimaste aastate arvukus Eestis on olnud üsna stabiilselt 40–50 paari. Talvituvaid linde on 100-200. Suvel on Euroopa poupulatsiooni suurus 7900-10000 paari ning maailmas elab hinnanguliselt kuni 250000 isendit.  
 
Territooriume, kus kaljukotkas elab ja paaritub, väheneb pidevalt. 19. sajandil hukkus palju kotkaid talupoegade ja jahimeeste pärast. Hiljaaegu põldudel kasutatud mürgid vähendasid oluliselt kaljukotka sigimisvõimet. Keskkonnareostus ja metsade maharaiumine vähendavad pesitsemiseks sobivate puude arvu ning muudavad kaljukotkale sobivad jahiterritooriumid äärmiselt piiratuks. Üldiselt puuduvad kaljukotkal looduslikud vaenlased, kuid teadaolevalt Põhja-Ameerikas on ainukesed kiskjad , kes on tekitanud linnupoegadele ohtu grisli ja ahm.
 
 
Kaljukotkaste kaitse
 
Eestis kuuluvad kaljukotkad I kategooria kaitse alla, kuid Punasesse raamatusse neid veel kantuid ei ole .Esimese kategooria kaitse all on liigid, mis on Eestis haruldased , esinevad väga piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate asurkondadena ning liigid, mis on hävimisohus, mille arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud, elupaigad ja kasvukohad rikutud kriitilise piirini ja väljasuremine Eesti looduses on ohutegurite toime jätkumisel väga tõenäoline.
 
Nende kaitse üheks osaks on lindude elupaikade ja rändlindude peatuspaikade kaitse. Kotkaste elupaigad ning rändlindude peatuspaikadena tuntud Matsalu laht, Vilsandi saared ja mõned teisedki väiksemad alad on Eestis kaitse all. Kaitstavate loodusobjektide seadus sätestab väljaspool kaitsealasid asuvate pesapuude ümber 500 m raadiusega kaitsetsooni, kuhu inimesed ei tohi minna 15. veebruarist kuni 31. juulini. Kaitsealadel olevad pesapaigad on arvatud üsna range reziimiga sihtkaitsevööndisse. 2003. aasta seisuga asus kotkameestele teadaolevast 35 pesapaigast ainult viis väljaspool kaitsealasid.
   .
Suur-konnakotka ja must-toonekurega võrreldes on kaljukotkal siiski head ajad: lausraied pole veel jõudnud rabasaartele ning loodetavasti ei jõuagi. Ebakindel on siiski nende kaljukotkapaaride elu, kelle pesakoht ei ole uurijatele ja kaitsjatele teada. Kindlasti ei asu nad kõik turvalistel kaitsealadel, nende pesapaigad võivad jääda inimeste meelevalda.
 
 

Kasutatud kirjandus
Harri Kontkanen, Asko Lõhmus ja Toni Nevalainen, "Röövlinnud ja metsamajandus ",  Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004
 
Mats Ake Bergström ja Carl- Fredrik Lundevall, „Põhjamaa linnud“, Varrak 2005
 
http://www.kotkas.ee/Kaljukotkas.ht m
http://www.kotkas.ee/Kotkad.ht m
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel614_599.html
http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=97
http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/AQUCHR2.ht m
 
Pildid
http://static.epl.ee/pildid/2009/normal/154163.jpg
http://uus.miksike.ee/docs/referaadid/kaljukotkas_liina.jpg
http://lemill.net/content/pieces/kaljukotkas-http-www-flickr-com-photos-edpost-2255390476-sizes-o-er-post/image_large
http://y.delfi.ee/norm/55401/2693535_gbnqgn.jpeg
http://www.kotkas.ee/images/kaljukotkas-Eestis.jpg