Hirsjärvi, Huttunen. Sissejuhatus kasvatusteadusse (8)

 

SISSEJUHATUS KASVATUSTEADUSSE
SIRKKA HIRSJÄRVI
JOUKO HUTTUNEN
See teos on mõeldud kasvatusteaduste aluste õpikuks. Autorite taotlus oli visandada ülevaatlik pilt kasvatusest ja õpetusest ning neid uurivast teadusest. Raamatus vaadeldakse teadust, mille nimi on kasvatusteadus , otsitakse selle tunnusjooni ja uurimisobjekte.
KASVATUST PUUDUTAVA MÕTLEMISE JA TEADMUSE OLEMUS
Kasvatust puudutav argimõtlemine
Teaduslikud teadmised ja teaduse tunnused
Inimese argimõtlemise ja teadmiste lähtekohaks on tema isiklikud kogemused. Oluline allikas on vanemate ja laste igapäevane suhtlemine . Perekonnas toimuvat kasvatust suunavad harjumused ja traditsioonid, mida tihti järgitakse ka pimesi ning ei kaaluta eri võimalusi.inimesed selgitavad, tõlgendavad olukordi erinevalt- vahendavad üksteisele. Kogemusi luues ja uut infot kasutades kujundatakse kindlaid arusaamu. Uskumused, eksiarvamused müüdid on mõistuspärased või emotsionaalsed . Traditsioonide olemasolu teadvustamine – uurimine – kasvatusteaduste valdkonnas nim. Kasvatusteadvus . Teadmisteoluline tunnus –tõele vastavus. Ül. luua kasvatust puudutavaid teadmisi.
Teaduse eesm. on luua põhjendatud e teaduslikke teadmisi, mis on argiteadustest kõrgemale ulatuvad. Argiteadmisi omandatakse isiklikest kogemustest. Argimõtlemine – pindmistel tasanditel, teaduslikud – teoreetilised. Argit.-d rikastuvad tänu teaduslikele uurimustele.
Teaduse tunnused: põhjendatavus; avalikkus ja edastatavus; kriitilisus, isekorrigeerivus, autonoomsus ; edasiarendamine.
Teaduslik teg, on pidev liikumine tõe suunas.
KASVUKESKKONNAD (NING SOOME KASVATUS- JA HARIDUSSÜSTEEM)
Peale kodu, lasteasutuse on indiviidi arengut mõjut. teguriteks ka TV, kultuuritööstus, massimeedia. Eri kasvukeskkondade mõju oleneb kujuneva inimese east. Varases lapsepõlves on olulisim ja loomulikum perekond. Laps areneb interaktsioonis oma keskkonnaga ja tegutseb samaaegselt mitmes erinevas sotsiaalses grupis . Võimalused tema arenguks sõltuvad vanemate ja teiste temaga tegelevate täiskasvanute koostööst.
Formaalne ja informaalne kasvatus
Formaalne e ametlik kasvatus – süsteem, mille abil ühiskond korraldab ametlikku koolitust ja õpetust. Põhikoolist gümnaasiumini ja tegevuse eesmärgid on ametlikult kindlaks määratud õppekavades.( Täiskasvanute päevane ametiõpe)
Informaalne e mitteametlik kasvatus – koolitussüsteemist väljaspool aset leidev kasvatus , kus inimene omandab praktilise tegevuse ja töö kaudu arvamusi , uskumusi, teadmisi, väärtusi jne. Elukestvad protsessid.
Mitteformaalne kasvatus – täiskasvanute täiendkoolitus.
Perekond kasvukeskkonnana
Selles peatükis määratletakse perekonna mõistet, pere eri vorme. Perekonnauurimused on olnud sotsioloogilised, sotsiaalpoliitilised või psühholoogilised. Mõisted: lastega pere; uus pere jm.
Erinevad pered pakuvad erinevat kasvukeskkonda.
KASVATUST PUUDUTAVAD PÕHIMÕISTED
Kasvatus on isiksuse kõlbelise sfääri arengu ja kujunemise juhtimine.
Kasvatus on praktiline inimesele omane tegevus. See on sugupõlvede, kasvataja ja kasvandiku vaheline interaktsioon, sotsialiseerumine e toimetulek ühiskonnas.
Kasvatus protsessi või tulemusena – kasvatus on kasvamise saatmine ning kasvataja ül on kasvada aitamine.
Kasvatus - ettekavatsetud sihipärane tegevus soovitud isikuomaduste, väärtushinnangute ja suhtumiste forseerimiseks
- pikaajaline, eluaegne
- terviklik, inimest mitmekülgselt mõjutav
- taustaks vastava kultuuri ideaal, eesmärgiks isiksuse kujunemine, kes tuleb toime vastavas ühiskonnas
keskne on eesmärgistamine, kavandamine. Kasvatamine peab toetuma millelegi üldkehtivale. Kasvatus on kunst
Õpetus - teadlik tegevus, mis on suunatud inimkonna ühiskondlik-kultuurilise kogemuse teatud kindlate osade omandamisele lapse poolt ja mida viiakse ellu spetsiaalse ettevalmistuse saanud täiskasvanu poolt.
Koolitus – organiseeritud, süstemaatiline

• kindlatele eesmärkidele suunatud
  
• perioodiline, sel on algus ja lõpp
  

Areng ja õppimine – areng on muutus, sel on suund. Füüsiline-, motoorne-, kognitiivne- ja psühhosotsiaalne areng. Areng kulgeb etapiti, igal indiviidil erinevas tempos. Kasv- Wileniuse kasvu tunnusjooned. Õppimine on seesmine protsess. Inimene õpib kogu aeg – kõikjal ja pidevalt.
KASVATAJA TEGEVUS
Kes on kasvataja? Laia määratluse järgi on kasvataja iga inimene, kes püüab eesmärgipäraselt soodustada teise inimese arengut. Kasvatajale vältimatud omadused on peale kasvatustahte veel teadmised ja oskused. Kasvatajal on kasvandikuga vanema ja lapse suhet meenutav suhe, mis kujuneb järk-järgult ning nõuab aega ja kannatust. Ennekõike iseloomustab seda suhet vastastikune austus ja usaldus.
Vanemlus kui psühholoogiline nähtus - ainulaadselt lähedane ja tähendusrikas suhe kahe eri sugupõlvest inimese vahel. So suhe, mis toetub kiindumusele ja interaktsioonile ning sellel on elukaar.
Vanemlus kui sotsiaalne nähtus – sotsiaalne institutsioon, mis toetub tavadele ja seadustele .
Vanemlik roll jaotub kaheks: isa roll on ülesandekeskne, ema roll on hoolitseda perekonna emotsionaalse õhustiku eest.
Bioloogiline vanem – lapse sigitanud või sünnitanud.
Psühholoogiline vanemlus - laps hakkab mõnda inimest pidama oma isaks või emaks , st täiskasvanu omandab lapse jaoks tähtsa positsiooni.
Sotsiaalne vanemlus – õiguslik suhe lapsega – vanemaks olemine on seadusega määratud ja kelle juures laps elab.
Kas ”head” vanemat on üldse olemas?
Ta on:
Reeglite järgija; armastab ja tunnustab; mõistab lapse arengut; teadvustab oma tegevust; lahendab probleeme; koduhoidja; meeldiv, paindlik ja siiras.
Kasvatusteadvuse peamised valdkonnad: kasvatuse eesmärkide, vahendite ja tulemuste teadvustamine.
Teadvustamine on pidevalt arenev protsess, mis ei vii kunagi mingi püsiva lõpptulemuseni. Kellegi kasvatusteadvus ei ole kunagi valmis või täiuslik.
KASVATUSVÄÄRTUSED JA KASVATUSE EESMÄRGID
Kasvatuse suhe väärtustega: need on tihedalt seotud. Kasvatuses tegeletakse intensiivselt nii väärtuste vahendamise kui ka uute väärtuste loomisega . Ideoloogia suunab ja juhib valikuid , kasvatus loob ja selgitab värtusi, hoolitseb nende edasikandumise eest. Väärtuseks nim seda, mille nimel miski lõppkokkuvõttes juhtub. Aade. Maailmavaade ja maailmapilt.ideoloogia. ideaalid. Väärtuste muutumine .
Inimkäsituse tähtsus. Maailmavaate kujunemist juhib püüe jõuda arusaamani loodusest, ühiskonnast ja inimestest. Küsimused, mis puudutavad materiaalset, kõike elavat ja inimest.
Eetika , moraal ja kasvatus. Moraal puudutab praktilist elu, inimeste valikuid ja tavasid. Etika tegelb hea ja halva, õige ja väära suhetega . Eetikal on kasvatuses keskne koht. Võib öelda, et see on kasvatuse tuum.
KASVATUS JA TEADMISED
Mida kujutavad endast teadmised?
Informatsioonil ja teadmistel on ühiskonnas keskne koht.
Teadmiste liigid:
Oskused ja oskamine – liigiomased ja põhinevad instinktidel.
Oskusi puudutavad teadmised ja oskusteave – kasvatuses ja õpetuses kesksel kohal. Oskused on teadmiste alus. Keeleliselt väljendatavad. Selle alla kuuluvad ka varjatud teadmised
Proportsionaalsed teadmised – väljendame väidetena ja need on hästi põhjendatud ning tõesed.
Teadmiste tähtsus ja roll
Teadmised seovad mõtlemist tegelikkusega.
Hakitud teadmised - faktiteadmised. Puuduseks see, et neis ei seostata fakte õigel viisil või ei seostata üldse üksteisega.
Taipamisel põhinevad teadmised – õppimine leiab aset aktiivses tegevuses. See on teatud vaimsete toimingute kompleks .
III Kasvatusteaduse ülesanded ja uurimisobjektid
KASVATUSTEADUSE OLEMUS
Kasvatusteadus ja selle mitmetahulisus
Üldpedagoogika e. pedagoogika üldised alused – kasvatuse eesmärgid, hariduskorraldus, kasvatuse ajalugu, pedagoogilised uurimismeetodid
Didaktika e. õpetamisteadus – mida ja kuidas õpetada, õppesisu ja meetodid
Kasvatusteooria – kasvatuse põhimõtted, meetodid ja vormid .
Teaduse mõiste......
Teadus kui teadmiste süsteem – loodust, inimest ja ühiskonda puudutavate teadmiste süstemaatiline tervik.
Teadus kui loov tegevus, protsess, süsteem - loodust, inimest ja ühiskonda puudutavate teadmiste saamisele suunatudeesmärgipärane ja süstemaatiline tegevus.
............ ja kasvatusteaduse ülesanded:
Kt – selgitab kasvatus- ja koolitustegevuse teoreetilisi aluseid;

• ül on kirjeldada kasvatuse, õpetuse ja koolituse ning vastavalt ka kasvu ja õppimise olemust, eeldusi ja tagajärgi;
  
• kt töö eesmärk on tööjõu koolitamine.
  

Teaduslik traditsioon: tavade, meetodite, arusaamade ja uskumuste kogum või süsteem, mis kujundab teatud sotsiaalse rühma seisukohti ning tagab selle kultuuri järjepidevuse.
Teaduste integratsioon
Kasvatusteaduse seisukohalt on oluline, kuidas ta suudab integreeruda pidevalt ümberkujuneva teaduse struktuuriga.
KASVATUSTEADUSE UURIMISOBJEKTID
Mis on kõige tähtsam uurimisobjekt ? Kuidas saab suunata ja toetada inimese kasvu, arengut ja õppimist. Kuidas on sellega seotud kasvatus ning selles sisalduv koolitus ja õpetus.
Uurimistöö on probleemikeskne ja selle eesmärke on kaks:
- Platonist ja Aristotelesest lähtuv, - teadmised kui väärtus omaette .
Uurimisobjektid teaduse sisestruktuuri valguses
Üldpedagoogika e. pedagoogika üldised alused – kasvatuse eesmärgid, hariduskorraldus, kasvatuse ajalugu, pedagoogilised uurimismeetodid.
Didaktika e. õpetamisteadus – mida ja kuidas õpetada, õppesisu ja meetodid.
Kasvatusteooria – kasvatuse põhimõtted, meetodid ja vormid.
Mikrotase e. indiviiditase – uurimus suunatud kasvataja ja kasvavatava vahelistele suhetele.
Makrotase e. grupitase – uurimus suunatud kasvatus- ja koolitussüsteemidele.
Hariduspoliitika (koolituspoliitika) – haridus - ja kasvatustegevuse ametlikult reguleeritav osa.
Kasvatusfilosoofia (haridusfilosoofia) – kasvatus- ja haridusalaste otsuste üldisi aluseid, mõisteid ja kriitilist suhtumist loov kasvatusteaduste haru.
Kasvatuse ajalugu – kasvatusliku praktika ja teooria mineviku selgitamisele keskendunud kasvatusteaduse haru – aitab selgitada kaasaja aktuaalseid probleeme.
Kasvatussotsioloogia – kasvatuse ühiskondlikke seoseid (kooliklassid, perekond jne) uuriv kasvatusteaduste osa.
Haridusökonoomika – hariduse ja kasvatuse majanduslikke seoseid uuriv kasvatusteaduste haru.
Võrdlev kasvatusteadus – eri maade kasvatuslikku praktikat võrdlevalt analüüsiv kasvatusteaduste haru.
Didaktika e. õpetusteadus – õppeprotsessi ja õpetuse planeerimist uuriv kasvatusteaduste haru (õpetaja ja õpilase interaktsioon, õpetuse eesmärgid, õpitavad ained, materjalid, metoodilised ja organisatsioonilised lahendused, hindamise alused).
Kasvatuspsühholoogia – kasvatus- ja koolitustegevuse psühholoogilisi aspekte käsitlev kasvatusteaduse haru.
- arengupsühholoogia – indiviidi arengu seaduspärasustele keskendunud (füüsiline, sotsiaalne, intellektuaalne, emotsionaalne ja kõlbeline areng).
- sotsiaalpsühholoogia – koolis ja teistes gruppides toimuv sotsiaalne interaktsioon.
- koolituspsühholoogia – õppimise psühholoogilistele seaduspärasustele keskendunud.
Hariduspoliitika (koolituspoliitika) – haridus- ja kasvatustegevuse ametlikult reguleeritav osa.
Kasvatusfilosoofia (haridusfilosoofia) – kasvatus- ja haridusalaste otsuste üldisi aluseid, mõisteid ja kriitilist suhtumist loov kasvatusteaduste haru.
Kasvatuse ajalugu – kasvatusliku praktika ja teooria mineviku selgitamisele keskendunud kasvatusteaduse haru – aitab selgitada kaasaja aktuaalseid probleeme.
Kasvatussotsioloogia – kasvatuse ühiskondlikke seoseid (kooliklassid, perekond jne) uuriv kasvatusteaduste osa
Haridusökonoomika – hariduse ja kasvatuse majanduslikke seoseid uuriv kasvatusteaduste haru
Võrdlev kasvatusteadus – eri maade kasvatuslikku praktikat võrdlevalt analüüsiv kasvatusteaduste haru.
Haridusuuringute valdkonnad:
1.kogu haridussüsteemile või samaaegselt mitmele koolivormile suunatud uurimistegevus;
2. teatud kooliastet vaatlev uurimine;
3.õppeprotsessi e õpilast, õpetajat, kooli puudutav uurimine.
Pereuuringute valdkonnad:
1. peres tekkivad pinged ja tugivõrgustikud ühiskondlikes muutustes,
2. moodne lapsepõlv;
3. perekonna ja töö vahelised seosed;
4. Vanema ja lapse vaheline interaktsioon;
5. puuetega laste perede ellu sekkumise võimalused;
6. lastekaitse huviorbiidis olevate vanemate vanemlus.
TEADUS, VÄÄRTUSED JA EETIKAKÜSIMUSED
Teaduse suhe väärtustega : kasvatusteadus ei saa olla vaba väärtustest selles mõttes, et ta vaid koguks ja kirjeldaks fakte. Kasvatusteadus on normatiivne teadus. Võib eristada väärtusi, fakte ja normatiive.
Uurimistöö eetika:
1.uurija etilised tõekspdamised – südametunnistus;
2. uurija ja uuritava suhetega seonduvad probleemid – inimene ei ole vahend;
3. teadus nn üldise heaolu vaatenurgast – teadus on ühiskonnas tähtsamaid arengut soodustavaid tegureid.
IV Pedagoogilised suunad ja ajaloolised pealiinid
KASVATUS JA ÜHISKONNA ARENG
Primitiivsed ühiskonnad
Agraar- ja feodaalühiskonnad
Industriaalühiskonnad
MUUTUVAD ARUSAAMAD LAPSEPÕLVEST
Lapsepõlve ajalugu
Uuemad lapsepõlveuurimused
KASVATUS VANAAJAL NING KREEKA HUMANISM
Antiik- Kreeka kultuuri loetakse sageli Lääne tsivilisatsiooni alusepanijaks. Väikesed ühendamata kolooniad – polised.
Eriti ateenlased hindasid humaanset, dünaamilist ja ratsionaalset elu – keskendumine maisele, mitte surmajärgsele elule. Otsisid olemuslikele küsimustele ratsionaalseid vastuseid.
Varaseimal ajajärgul (Homerose aeg – 9. saj) haridus ja kasvatus informaalne, saadi lihtsalt kultuuris osalemisega, eeskujudega vanematelt noorematele (Kangelaseeposed). Moraalne kasvatus, konkr. Eeskujude najal.
Sparta kasvatus – rassistlik, autoritaarne, ratsionaalne , totaalne, riigi huvidele suunatud, kollektiivne. Sarnane fašistlikule kasvatusele
Ateena kasvatus – informaalsem, kogemusel põhinev, eesmärgiks mitmekülgsem inimene, kes suudab kasu tuua ka üldisele heaolule. Individualistlikum (eraõpetajad), riik kontrollis kasvatustegevust minimaalselt
Varased formaalsed koolid primitiivsed (grammatist – lugemine, kirjutamine, citharist – kunst, kirjandus, muusika , paedotribe – kehaline kasvatus)
UUSAJA KASVATUSIDEED JA PEDAGOOGILISED SUUNAD
Pedagoogiline realism– 17. saj
Johann Amos Comenius (1592 – 1670)
humanismi, realismi ja protestantismi sümbioos
universaalsed teadmised ülemaailmse rahu huvides
õpetus ühtaegu huvitavaks ja kasulikuks, emakeelel ja tajul põhinevaks
kindlad arenguastmed, mida kasvatus peab järgima
Romantismi ajajärk – 18. saj teine pool, 19. saj
Jean Jacques Rousseau (1712 – 1778)
kasvatuslik romaan Emile (1762) – õpilaste loomulikud tarbed vastandina verbaalsele ja kirjanduslikule haridusele.
Johann Heinrich Pestalozzi (1746 – 1827)
varane pedagoogilis- psühholoogiline kontseptsioon - loomulik kasvatus
üldine meetod, armastussuhe kasvataja ja kasvandiku vahel perekondlikul põhimõttel, et tagada emotsionaalselt turvaline õpikeskkond
lähemalt kaugemale – alustada õppija vahetust keskkonnast
õpetus peab olema süstemaatiline
Johann Friedrich Herbart (1776 – 1841) – peetakse teadusliku pedagoogika rajajaks. Tema arvares pidi pedagoogika põhinema eetikal ja psühholoogial.
Progressiivpedagoogika – 20. saj
Põhimõtted:
- esteetiline ja vaimselt stimuleeriv õpikeskkond;
- õppeainete piire ületavad õpiteemad ja –projektid;
- laps saab valiku kaudu mõjutada õppimisprotsesse, - meetodeid ja õpimaterjali sisu;
- individuaalne-, paari- ja rühmatöö rõhuga enesekasvatusel;
- hinnangud tööle mitteformaalsed, individuaalsed ja sõnalised;
- õpperühmade moodustamisel ei lähtuta õppeedukusest ja vanusest;
- õppimine ja kogemuste omandamine ulatub koolikeskkonnast kaugemale;
- tähtis lapse enda aktiivsus.
John Dewey ja probleemõpe - kasvatuse ja hariduse eesmärk kasvamine, toimetulek lisanduvate kogemustega. Pragmatism, seotud filosoofiaga. Üldõpetuse esindaja.
5 – astmeline probleemi lahendamise meetod, aluseks aktiivõppe teooriale:
- segadus, ebakindlus;
- probleemi defineerimine;
- probleemi ja selle lahendusvõimaluste analüüs;
- probleemi lahendusstrateegia hüpoteesi välja-töötamine;
- hüpoteesi testimine , et saavutada soovitud tulemus.
Töökoolipedagoogika – tähtsustatakse käelist tööd, kodanikukasvatus.
Vabaduspedagoogika – austus lapse vastu, individuaalsus, loomulikkus, omaalgatuslikkus, järk-järguline õpetamine, toetav kasvatus.
Montessori-pedagoogika – keskne on õpikeskkond, rohkesti vahendeid, laps loob end ise, ta on tervik, tal on tundlikkuse periood, õppimine on isejuhitav.
Steiner-pedagoogika (Waldorf- ped) – inimkäsituse arendamine. Lapses endas olevate arenguvõimaluste teostamine vastavalt lapse arengustaadiumitele. Õpetus jagatud etappideks. Kunst, praktiline tegevus, näitlikustamine, õppija enda aktiivsus.(eripedagoogika)
Freinet-pedagoogika – õpilased peavad ise tegutsema- ühiskonna liikmed, võrdõiguslikkus, koostöö juhtkonnaga, töö tulemuslikkus kõigi jaoks, lähtutakse lapse vajadustest ja eeldustest, uudishimu, avastamisrõõm, kasvataja õpitingimuste looja, keel ja suhtlemine kesksel kohal.
V Kasvatusteaduslik uurimistöö
UURIMISTÖÖ JA SELLE KÄIK
Uurimistöö tunnused: uurimuse eesmärk, meetod, tulemuse tõlgendamine.
- põhjalik ja süstemaatiline infootsing;
- teatud teemale keskendumine;
- faktide, teooriate vaõ rakenduste leidmine või kontrollimine.
Uurimistöö tüüpilised etapid:
- teemaga tutvumine;
- uurimisplaani koostamine;
- uurimise teostamine;
- uurimisraporti kirjutamine.
Uurimisaruanne:
1. selgesõnaliselt formuleeritud uurimisülesanne, -eesmärk, vastused argumenteeritult püstitatud küsimustele;
2. piirdub ehtsate teadmiste esitamisega – olulisim põhjendatavus, hoidutakse uskumustest ja eelarvamustest;
3. peab leiduma uusi teadmisi;
4. järeldused info hankimiseks kasutatud meetodite usaldusväärsuse kohta ja üldised järeldused.
TEADUSUURINGU ÜLESANDED
Kirjeldamine – eesmärgiks sõnade, sümbolite või arvude abil teadusliku täpsuse ja tabavusega nähtuse kirjeldamine, tõsta argiteadmised usaldusväärsemale tasandile .
Võrdlemine - lisaks püütakse võrrelda erinevaid rühmi.
Seletamine – püüe leida kogutud materjali abil statistiline seos kahe nähtuse vahel või põhjuse-tagajärje seoste tõestamine.
Mõistmine – tegevuse tähenduse tõlgendamine. Mõistmise all mõeldakse uurija tutvumist e sisseelamist uurimisobjektiga seotud õhkkonda, mõtetesse, tunetesse, motiividesse
KASVATUSTEADUSE UURIMISMEETODID
Mõistete määratlemine:
Uurimismetodid on uurimise teostamise viisid: valimi moodustamine, andmete kogumine ja töötlemine. Igal uurimisetapil on oma meetodid.
Uurimisstrateegia – uurimistöös rakendatud metoodiliste lahenduste terviklik kogum.
Metodoloogia – teadustegevuse kasutatavate meetodite ja menetlusviiside kirjeldamine ja uurimine.
Paradigma – ühe teaduse alal domineeriv uurimissuund koos vastavate soovituste ja normidega.
Empiirilised e kogemuslik uurimus – vaatlus , intervjuu , küsimustik.
Mitteempiiriline uurimus – uurimuses ei kasutata vaatlusmaterjali.
Kvantitatiivne uurimus:

eesm saada objektiivsed empiirilised andmed täpselt piiritletud objekti kohta;

materjal kogutakse süstemaatilise vaatluse, testide, füsioloogiliste mõõtmiste või standardiseeritud ankteetide kasutamise teel;

järldused statistilise analüüsi põhjal, kasutades faktoranalüüsi, tunnuste aritmeetilist keskmist, korrelatsiooni.
Kvalitatiivne uurimus:

eesm saada terviklikku empiirilist kvalitatiivseid ja detaile iseloomustavat andmestikku;

materjal kogutakse osavaatluse, vaba intervjuu, rühmavestluste ja autobiograafiate analüüsi teel;

järeldusi võib teha statistilist materjali kasutamata.
EKSPERIMENTAALNE UURIMISSTRATEEGIA
Eksperimentaalse strateegia tunnused - üldisi seadusi otsiv ja seletav uurimus, empiiriline , kvantitatiivne uurimisviis .
Klassikaline katseseade – tuntuim eksperimenditüüp, kus uuritavad jagatakse kahte rühma – katse- ja kontrollrühma. Saab uurida selliste nähtuste mõju inimesetegevusele või mõtlemisele, mis kas esinevad või mitte.
Eksperimentaalne uurimus.
Eksperimentaalse strateegiaga seotud probleemid: pedagoogilise või välieksperimendi puhul ei saa alati järgida klassikalise katseseade nõudeid.
Mõjutusuurimused – uurija tegutseb aktiivselt mingi nähtuse tekitamiseks ning samal ajal jälgib võimalikult täpselt, mis teiste nähtustega juhtub. Eesm välja selgitada, mis juhtub, kui midagi teha kindlal viisil. Viimasel ajal kasvatusteaduses agenenud uuringud.
Tegevus- või aktiviseerimiuurimused.
Etapid: olukorra kaardistamine ja lähtekohtade selgitamine – idee leidmine – tegevuse käivitamine, hoogustamine – mõjutuste jälgimine, tähelepanekud – hindamine – hilisem tegevus.
Ex post facto -uurimused – väliuuringutele sarnanev – uurija kasutab ära loomulikul viisil tekkinud katselisi mõjutusi, eriti, kui katse sooritamine ei ole eetilistel põhjustel võimalik.
Survey -tüüpi – e kaardistavad uurimused- lai valik, uuritakse tegelikkuses valitsevaid tingimusi ja asjaolusi, uurija on passivne andmete koguja, kasvatusteadustes kindel koht. Ohuks on juhuslikud vead – inimesed mäletavad valesti, ei vasta adekvaatselt ja nii moonutatakse tulemusi.
KVALITATIIVSED UURIMISMEETODID
Induktiivsed uurimused – järeldusteni jõutakse üksikjuhtumilt üldisele liikudes e püütakse uurimismaterjali põhjal jõuda mingi üldistava tähelepanekuni, ja uurimismaterjali kasutatakse hüpoteeside tõestamiseks.
Tunnused: andmestikupõhisus – kasutatakse erinevaid andmekogumisviise. Sellest tulenevalt on ka hulgaliselt analüüsimeetodeid. Uurija ise on tähtsaim töövahend ja analüüsi läbiviija oma mõtlemise abil.
Olulised tunnusjooned ja lähtekohad:

naturalistlik uurimus – teglike olukordade uurimine nii nagu need on;

induktiivne analüüs – süvenemine andmestiku detailidesse ja erinevustesse;

holistlik vaatenurk – uuritava nähtuse mõistmine keeruka süsteemina, selle vastastikused sõltuvused;

kvalitatiivne andmestik – kirjeldatakse detailselt inimeste isiklikke vaatenurki ja kogemusi väljendatakse tsitaatidega;

isiklik side ja mõistmine – uurija otsene ja vahetu kontakt uuritavate inimeste, nähtuste ja olukordadega;

dünaamilisus – pööratakse tähelepanu muutustele ja protsessidele;

juhtumite ainukordsuse austamine;

tundlikkus andmestiku kontekstuaalsuse suhtes – tulemused paigutatakse sotsiaalsesse, ajaloolisse ja ajalisse konteksti;

empaatiline neutraalsus – neutr suhtumine kõigesse, mis uurimise käigus ilmneb;

uurimisseade paindlikkus – vabadus protsessi muuta.

VI Kasvatuse tulevikuväljavaated
KOOLITUS JA ÜHISKONNA MUUTUMINE
Inimene tulevikku suundujana ja tuleviku kujundajana
Tulevik ei ole ette määratud, inimene võib seda ise paremaks muuta. Inimene on nii indiviidi kui ka kollektiivina aktiivne mõjutaja. Tulevikupilt aitab aitab tegevust kooskõlastada ja kindlamaks muuta. Koolituse ja kasvatuse valdkonnas on tulevikuvisioon tähelepanuväärne koolituse vastu suunatud kriitika vorm, mille mõjul võib koolituse programmi radikaalselt muuta.
Tuleviku määratlused:

tulevikku ei saa ennustada;

tulevik ei ole ettemääratud;

tulevikku ssab mõjutada valikute ja tegudega.

Muutuste põhisuunad: ( soovitavad visioonid)
1.Formaalne koolitus väheneb, koolieelsed lasteasutused hakkavad õpetama kõiki 4-6-aastaseid lapsi.
2. Eluaegne, mitte üksi erialane koolitus kõigile kättesaadavaks;
3. Väärtuste muutumisega väheneb hinnangu ja diplomite osakaal, palk ei sõltu form koolituse tasemest.
4. Töökoolitus liitub formaalsele ja kergendab üleminekut koolist.
5. Igale lõpetajale tagatakse töökoht ja täiendamisvõimalused.
6. Suureneb lapsevanemate ja õpilaste osavõtt otsustamistes.
7. Üldhariduskool annab paremad okused otsustamiseks, juhtimiseks ja planeerimiseks tööelus.
8. Suureneb vajadus kõrgelt haritud inimeste järele, kel on lai teadmisteampluaa ja oskus lahendada kompleksselt sotsiaalseid ja tehnoloogilisi probleeme – meritokraadid.