Eesti kirjandus sulaajal
(1956.~1968.)
Muutused ühiskonnas
· Toimub üleüldine liberaliseerumine nii poliitikas,
olmeelus kui ka kultuuris.
· Tsensuur lõdveneb, kirjanduses algab
uuenemisjärk.
· Tekivad võimalused välismaailmaga
suhtlemiseks.
· Rahva seas tõuseb teotahe, ja avatus, lootus
parema tuleviku suhtes.
· Tõuseb üleüldine kultuurihuvi.
Muutused ühiskonnas
· Levib läänelik
meelelahutus:
rokkansamblid,
hipiliikumine.
· Kultuurilise
liberaliseerumise
tulemusena võib avalikult
esitada estraadimuusikat
ja kirjutada operette.
· Suurenenud teotahe toob
EÜEsse ja EÕMi kokku
palju noori.
100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 32 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-05-08
Kuupäev, millal dokument üles laeti
34 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
sandra.arus
Õppematerjali autor
Proosa: ühiskondlik rõhuasetus, dokumentaalsuse taotlusi, romantilisi jooni, esiplaanil noorus. Noorsookirjanduse iseseisvumine. Autorid: Juhan Smuul, Lennart Meri, Lilli Promet, Raimond Kaugver, Veera Saar, Aimée Beekman, Vladimir Beekman, Silvia Rannamaa („Kadri“, „Kasuema“). Draama: seis oli vilets, positiivseid näiteid alles alates 60.-test (Juhan Smuuli teosed). 60.-te teisel poolel tugev draamalaine Autorid: Juhan Smuul, Egon Rannet, Ardi Liives, Boris Kabur 1. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1956–65. Allegoorilisus, retoorilisus, romantilisus ja rõõmsameelsus, inimlik soojus, intellekti ja tunnete koostöö, suure ja väikese, kosmilise ja isikliku ühendamine, avatud ruum, avastamine ja ehitamine. Autorid: Deboora Vaarandi, Uno Laht, Ilmi Kolla, Lehte Hainsalu, Paul Haavaoks, Jaan Kross, Ellen Niit, Ain Kaalep. 2. Artur Alliksaare luule. Tuntuim teos: „Olematus võiks ju ka olemata olla“. Väga vastuoluline looming
Friedebert Tuglas ,,Unelmate maa". August paralleelset kirjandustraditsiooni Raimond Kolk Mälk ,,Hea sadam". Marie Under ,,Mureliku suuga". väliseesti pagulaskirjandusja kod Hendrik Visnapuu ,,Tuule-ema". Ilmar Laaban kirjandus. ,,Ankruketi lõpp on laulu algus", Kalju Lepik ,,Nägu koduaknas", Raimond Kolk ,,Ütsik täht", Jaan Kruusvall ,,Pilvede värvid", 1950 Luule Poeem, võitlus ja igatsusluule
FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II Kevadsemester 2018: kordamisküsimused eksamiks 1. Eesti proosa ja draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 195665. Tugev tsensuur. Eestis on Nõukogude võim, suured repressioonid, esteetiline kaanon, eeltsensuur toimib endiselt, kuid leeveneb. Mängitakse peitust, nagu oleks kõik endine, kuid päris endine enam olla ei saa. Sulaaja proosa: ühiskondlik rõhuasetus (1950ndate alguses sotsialistlik realism, võlts optimism. Sotsialistlik realism hakkab tagasi muutuma realismiks. Psühholoogilised armastuslood ei tõuse esile, vaid ühiskondlikud panoraamid ja sotsiaalse väljakäiguga realism), dokumentaalsuse taotlusi (võlts dokumentaalsus muutub päris dokumentaalkirjanduseks, nt Smuuli ,,Jäine raamat"), romantilisi jooni (pärisrealistlikud taotlused põimuvad romantilise esteetikaga),
Kordamisküsimused 1) Luule, draama ja proosa ülevaade. Luule – vabavärss, seosed universumi ja kosmosega, ühiskondlik ärkamine,eneseleidmine, inimlikud nähtused, tavaelu (linn, korter), kujundirikkad, rõõmsameelne, modernism e. erinevad luulekatsetused. Kassetipõlvkond. Jaan Kross, Ellen Niit, Uuno Laht, Ain Kaalep, Artur Alliksaar, Uku Masing. Draama – 60. Metafoorne draama, mis põhineb muinasjuttudel ja müütidel. 80. Kultuurilooline draama, inimese juurte otsimine. Aegade tajumine. Sotsioloogliline draama, aluseks tegelik elu, kirjad, mälestuse, kirjandid ja uuringud. P.E.Rummo, E.Vetemaa, M.Unt, V.Vahing, Merle Karusoo Proosa – Kirjandusvoolud: realism – küüditamine, sõda, põgenemisest läände, repressioonidest; Modernistlik proosa – inimese eksisdents ja seisund maailmas. Zanrid: isikuromaanid,
60. aastate keskpaigas tulid kokku esimesed biit- ja rokkansamblid ja kujunes välja hipiliikumine. 68. aastal korraldati Tartus üliõpilaste protestiaktsioon. Seisakuaeg Seisakuaja poliitilised pinged tõusid Eestis haripunkti 70. aastate lõpul, kui kommunistliku partei uueks juhiks sai Karl Vaino ja algas veneastamiskampaania. 70. aastate lõpul hakkasid taas levima põrandaalused almanahhid, levisid noorsoorahutused ja seejärel kirjutasid 40 Eesti kultuuritegelast ühise kirja, milles avaldasid muret ühiskondlike probleemide pärast. 70.aastatel oli süvenenud poliitiline pessimism ja inimesed kapseldusid eraellu. Eestis levis üldisem linnastumine, kultuuritegelased püüdsid leida teed "tagasi juurte juurde". Langusmeeleolusid aga ka valmisolekut agressiivseks protestiks leidus punkliikumises, mis laienes Eestis kiiresti 80.aastate alguses ja hakkas kümnendi lõpus ka mõjutama kirjandust. Seisakuajal ei olnud
6.Ideoloogiline sula e kuldsed kuuekümnendad Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Artur Alliksaar Ühiskonna vabanemine diktatuurist algas tasapisi pärast Stalini surma (1953), kuid selgemad muutused hakkasid ilmnema pärast 1956. aastat, kui Stalini kuriteod ning isikukultus mõisteti hukka. Kurss võeti keskusest (Moskva) vabamale ja vähem dikteeritud poliitikale, mistõttu kasvas tööstustoodang ja paranes olukord põllumajanduses. Kultuuripildis said muutused nähtavaks 1960. aastail, kus aktiivsesse ellu astus põlvkond, kes uskus vabaduse võimalikkusesse ka selles riigis. Uuenev kirjandus oli rahvusliku identiteedi peamine väljendaja ning puuduvate meelelahutusvõimaluste asendaja ning see tingis ka
3.1. Luuleuuendused: 1.4. Proosa 1.4.1. Noored kirjanikud tõid proosasse järgmised teemad: Kasutatud allikad 2 SISSEJUHATUS Sõjajärgset kodueesti kirjandust mõjutas suuresti vajadus kohaneda Jossif Stalini poolt loodud 1 2 ideoloogiaga . Kõikehõlmav tsensuur , avaldamiskeelud ja tunnustatud kirjanike hukkamõistuks korraldatud näidisprotsessid muutsid Eesti kirjanduse sarnaseks kogu ülejäänud Nõukogude Liidu kirjandusega. Teise maailmasõja järgseil aastail oli kirjandustraditsiooni säilimise pearaskus pagulaskirjanduse kanda. Eestis algas kirjanduskultuuri hävitamine, välismaal üritati seda aga säilitada, kuid esialgu ilma eriliste uuenduskatseteta. See tähendas luule püsimist peamiselt arbujate3 kujundatud klassikalises mallis ja lähimineviku realistlikku kujutamist. 1950. aastate II pooleni ilmus
mängima nii uue- kui ka tõlkekirjanduse vahendamisel. 70ndatel olulisus väheneb näiteks selle pärast, et Nõukogude liit hakkas mängima mängu, nagu ta hooliks autoriõigustest – tegelikult ei tahetud läänekirjandust trükki lasta. 60ndatel aga hakkab sealt tulema just uut Lääne kirjandust. Samuti autoreid lähiminevikust, kes on tugevalt kirjandust muutnud – Kafka, Salingeri „Kuristik rukkis“ jt. 1958 Keel ja Kirjandus – Pigem teadusliku suunitlusega ajakiri. 1960 vabavärsipoleemika (Nirk (Hermelin), Kross, Niit, Kaalep, Mäger jt) – Tagant järgi võib tunduda veider, kuid antud aja kontekstis täiesti seletatav. Nimelt avaldas aastal 60 Endel Nirk paroodia, kus ta ründas üsna teravalt noort luulet. Esile kerkis just vormi küsimus – tekkis vaidlus selle üle, kas korralik Nõkogude Eesti luuletaja tohib vabavärssi kasutada või ei tohi. See oli üsna
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid